Käesolevas
pedagoogilise tegevuse refleksioonis analüüsin koolipraktikal läbiviidud
näidistundi, kasutades lähtematerjalina salvestatud tunnivideot (lisa 3).
Võrreldes
planeeritud tunnikava ja tunnivideot, ilmnes, et need on kaks teineteisest
oluliselt erinevat materjali. Olen veendunud, et see, kuidas ma täna planeerin
tunnikäiku paberil ja kuidas tund praktiliselt teostub, nõuab pikaajalist
harjutamist. Õppemeetodite valiku teeb raskeks asjaolu, et õppimine on alati
individuaalne ja unikaalne protsess. Seetõttu ei saa klassis toimuvat õppetööd
oma detailides lõplikult planeerida ka piisava ettevalmistusaja olemasolul ega
täielikult allutada mõnele teoreetilisele mudelile (Krull, 2001). Nii võib
järeldada, et vaatamata heale tunnikavale ei ole võimalik saavutada kõike nagu
plaanitud.
Minu
näidistund algas õppimist toetava, tervisliku ja kaasava õpiõhkkonna kujundamisega. Läksin pool tundi
varem klassi, avasin tuulutamiseks aknad, valgustasin klassi, mõtlesin läbi
mööbli paigutuse, asetasin pingid –toolid ühte ritta klassi etteotsa.
Hoolitsesin, et nähtavus tahvlile ja õpetajale oleks hea. Oli oluline, et õpilased, kellel
on kuulmispuue kuuleks õpetajat ning õpilastel, kellel liikumisega raskusi,
oleks õppetöö ajal lihtne klassi ette vastama tulla. Nähtavuse parandamiseks tuli
isegi suuri lillepotte õpetaja laua eest ära nihutada. Eesmärk oli luua ühtset “meie”
tunnet, et keegi ei jääks õppetööst eemale. Õiglane kohtlemine õpetajatöös tähendab erinevuste tunnustamist (Eesti Õpetajate Liit,2005). Lülitasin sisse projektori, sülearvuti, kontrollisin
tehnika töökorda ning avasin tunni alguseks valmis slaidiesitluse. Vaatasin paberil
üle tunnikavast tehtud märkmed. Kutseõpetaja kasutab oma töös
erialaõppes vajalikke õppevahendeid: digivahendid, õppevara, töövahendid,
tehnoloogilised vahendid jne (SA Kutsekoda, 2014).
Kirjutasin tahvlile veel suurelt TERE ! See on "te olete tundi oodatud" märguanne, mis ei jäänud õpilastele märkamatuks ja tekitas mõnes õpilases üllatuslikku elevust.
Videolt
märkasin, et reaalses olukorras hakkas selgelt mängima erinevate persoonide
sünergia ja vedama tunnikäiku omasoodu, mistõttu näen enda kui kutseõpetaja
arenguvajadusena olla kindlakäelisem ja parem ajajuhtija. Samas ei toeta ma aga
ranget ajagraafikust kinnipidamist ja kõigi tunnis plaanitud eesmärkide jõuga
läbisurumist, vaid ka siin on minu eesmärk õpetus läbi viia õpilastele sobivas
tempos ning sihtrühma õppimist toetavalt. Gagné mudeli puhul ei pea tund
kulgema kindlas järjekorras ning tunnis ei pea ka kasutama tingimata kõiki
tunnietappe, vaid ikka vastavalt vajadusele ja õppijale, nii samuti nagu
õppemeetodide rakendamise edukus ja sobivus sõltub nii õpetaja kui ka klassi
eripärast (Krull, 2001).
Minu tund
oli üles ehitatud ja planeeritud vastavalt sihtrühmale, kelleks olid
intellektipuudega puhastusteenindaja abilise eriala 2.kursusel statsionaarses
õppes õppivad kutseõpilased. Tundi olin kavandanud kaks ülesannet, kus mõlemas kasutati aktiivõppemeetodi. Tuleb ka mainida, et HEV õppijatega koostöö on olnud mul üsna vähene, kuid mitte olematu. Küll aga
esitas konkreetse tunni andmise juures suurima väljakutse see, et õppegrupi
moodustasid kaks erinevat rühma, kellest esimesega olin eelnevatest tundidest
tuttav, kuid teise rühma õpilastega ei olnud kordagi kohtunud. Vaatamata
sellele, et taoline olukord oli minu praktikas esmakordne ja uudne, ei kahelnud
ma hakkamasaamise pärast, vaid ebalesin, kuidas õpilased “tundmatu” õpetajaga
õppida soovivad. Eelnevalt olin teadlik ja tuli arvestada ka sellega, et tund
toimub paralleelselt kahes keeles, nii vene kui eesti keeles. Kuna HEV õppijate
tunde annab tavaliselt kaks õpetajat, siis ka seekord saime õppijate õppimist
toetada koos abiõpetajaga, mis lihtsustas minu tunni läbiviimist oluliselt.
Videol on ka näha, et tegime nii tunni ajal kui enne tunni algust abiõpetajaga
tihedat koostööd, arutades ja paika pannes täpsed tööülesanded. Kutseõpetaja
üks pädevusi on toime tulla muutuvas olukorras ja teha koostööd teiste
kolleegidega. Etteruttavalt andis tund mulle HEV õppijate õppetöö läbiviimisel
hindamatu praktikakogemuse.
Õpetaja isiklik eeskuju kujundab õpilastes erialaseid jm soovitud hoiakuid.
Seega oli ka minu
riietus selles tunnis taotluslik ja valitud vabariigi aastapäeva
peegeldades Eesti lipu värvides, tunnis kasutasin puhatusteenindaja õpetajana
ergonoomilisi turvajalanõusid. Tundi alustasin rahulikus tempos, veendusin,
et kõik on kohal ja sulgesin turvaliselt klassiukse. Lasin kiirustamata igal
õpilasel oma koht sisse võtta ja tutvuda naabriga. Loendasin kokku osalejate
arvu, küsisin kas on keegi veel tulemas. Siis alustasin tundi meeldiva õhkkonna
loomisega ja rääkides hoopis millestki muust kui tunni teemast. Tutvustasin
ennast nimepidi ja kirjutasin oma nime tahvlile. Kasutasin sõbralikku stiili ja
tegin nalja, tekitades nii pingevaba õhkkonda. Tunni algul teavitasin õpilasi,
et tundi filmitakse (õpilastelt oli eelnevates tundides küsitud nõusolekut) ja
palusin mänguliselt üles otsida, kuhu kaamera on paigutatud. Rääkisin veel üle,
mis otstarbel ja kuidas filmitud materjali kasutatakse. Häälestusime tundi
ühise aruteluga, et kõigil oleks hea olla.
Lähtuvalt eelnevast infost sihtgrupi kohta, otsustasin planeerida tunni
algusesse lõbusa tutvumiseks mõeldud õppemeetodi. Algul selgitasin õpilastele,
milles ülesanne seisneb. See nägi välja nii, et palusin igal õpilasel tulla ja
tahvlile kirjutada oma nimi ja nime taha joonistada emotsiooninäo(smile),
millise tujuga ta tundi tuli. Antud meetod aitas tutvuda õpilastega ja toetas
õpilase võtmepädevusi nagu sotsiaalset, esinemis- ja enesemääratluspädevust.
Ühtlasi olid nimed tahvlil mulle tunni jooksul heaks spikriks, sest pean
oluliseks õpilase kaasatöötamisel nimetada õpilase nime ja tänada nimepidi ning
niimoodi luua tunnis pingevaba õhkkond ja väärtustada õpilast kui võrdset
koostööpartnerit. Tahvlile tuleks märkida teema põhiküsimused, märksõnad, isikunimed ja vahetult õppuse ajal
tärkavad ideed (Kidron, 1999). Ka siin kasutasin huumorit, öeldes, et võite
kirjutada ja joonistada sinna, kus on vähegi valget pinda, aga ärge ainult
seinale joonistage, muidu hakkame järgmises tunnis seina pesu õppima. See
õppemeetod viis omajagu aega ja mõned õpilased ei suutnud klassi ees toimuvale
keskenduda ning lõõpisid sõbralikult üksteist. Siin oleksin pidanud reageerima
õpilase käitumisele, sest ühel õpilasel oli selgelt tähelepanuvajadus. Hiljem
tunnis tekkis hea võimalus seda õpilast kõigi kuuldes kiita, kuna olin tema
võimeid varasematest tundidest näinud ning see oli asjakohane ja siiras kiitus.
Peale nimede
kirjutamist oli ühine arutelu, kus õpilased said rääkida ja hinnata enda
arengut, et mis läks see nädal hästi ja mida võiks veel endas
arendada. Siin selgus, et eesti- ja venekeelsete õpperühmade positiivne
külg on see, et see toetab hästi keelepädevuse saavutamist ning lisaks oli
tegemist enesemääratluspädevuse arendamisega. Minu eesmärk oli kaasata
arutelusse kõik õppijad ja see õnnestus. Õpetaja puhul on ka oluline oskus
hoida ennast tagaplaanile ja mitte tõtata kohe appi või segada vahele kui
õpilane arutleb ja kogub mõtteid. Videot hinnates oleks konkreetne arutelu
võinud olla ka pisut lühem.
Näidistunni
läbiviimisel kasutasin ka slaidiesitlust, kuid seda
mõõdukalt ning rõhk oli ikkagi silmsidel, ühisarutelul ja käelisel tegevusel. Sihtrühmaga ehk HEV õppijatega tuli arvestada juba eelmisel päeval
õpivara disainides. Minu slaidiesitlus oli koostatud kaasava õppimise
põhimõttel, kus info suurte selgete piltidega ning suurte selgete
trükitähtedega ning teksti minimaalselt, atraktiivsemaks tegi õppimise slaidi
tekstide animeerimine. Esimesel slaidil olid kirjas tunni eesmärgid ja
ülesanded. Edaspidi tuleks mul siiski arvesse võtta ja õpilastele tunni eesmärgid
selgemalt välja tuua. Teadlik tegevus eeldab selget eesmärgi püstitust (Krull, 2001). Küll aga selgitasin, kuidas tuleb esimest ülesannet lahendada ning miks on oluline
koristusvahendite nimesid teada, seostades seda konkreetse näitega töömaailmast.
Mul on kujunenud õpetamisstiil, kus loon teadlikult või ka spontaalselt seoseid
töömaailmaga. Omades laialdast pagasit erinevatest situatsioonidest tööelus,
võimaldavad need mul avardada õppuri teadmisi ning lihtsustada ja julgustada
erinevate eelteadmistega õppuri sisenemist töömaailma. Isiklik ehe töökogemus
on parim viis kujundada õppijas ka erialaseid hoiakuid. Täpsustasin ja
täiendasin ülesande lahendamist naljakate ja põnevate näidetega mujaltki kui
tööelust. Tõin näite kummiharjast, millega tavaliselt puhastatakse
koristuslappe, kuid sellega saab harjata kodus ka oma lemmikloomi. Vaatamata tunnis kasutatud
huumorile ja vabale õhkkonnale jäi õpetamiskeel korrektseks, viisakaks ja
lihtsalt arusaadavaks töökeeleks. Korrektne keelekasutus ja käitumine tuleneb
otseselt õpetaja eetikast ning on kasvatusliku eesmärgiga, sest õpetaja on oma
käitumisega õpilastele eeskujuks. Teadmiste edasi andmise kõrval leiab
tunnis aset ka hoiakute ja arusaamade kujundamine, väärtuste rõhutamine
jne (Kidron, 1999).
Sain tunnis
eduelamuse osaliseks, sest õpilased töötasid ülesande ajal aktiivselt kaasa,
meeleolu oli positiivne, naersid, tegid koostööd ja olid üksteise suhtes
sõbralikud. Õpilaste kehakeel rääkis, et õpiõhkkond oli nende jaoks pingevaba.
Andsin õpilastele kogu tunni kestel jooksvalt tagasisidet, kiites ja
tunnustades ning kasutasin ka heakskiitvalt peanoogutust, mis andis märku
õpetaja aktiivsest kuulamisest ja tähelepanust. Ülesandes tõin lihtsamaid matemaatilisi näiteid suuliselt,
mida kahjuks salvestuse seiskumise tõttu ei ole videol näha. Näiteks ühel
slaidil oli mul mõõtekann ning selgitasin, et puhastusaine lahustamine on väga
täpne ja oluline töö, milleks tuleb kasutada mõõtekannu ning järgida
puhastusaine pudelil olevaid kasutusnõudeid.
Tunni ülesannetes
kasutasin järgmiste võtmepädevuste arendamist: tehnoloogia, sotsiaalse,
keeleoskuse, enesemääratluse, õppimise, kultuuriteadlikkuse ja ettevõtlikkuse
pädevust.
Kuna kogu
riigis ja koolis tähistati samal ajal Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva, siis
pidasin sobivaks sama teema siduda oma näidistunniga. Mõtlesin selleks puhuks välja huvitava, arendava ja mängulise erialase rühmatöö. Sel moel
arendasin õpilastes kultuuriteadlikuse, loovuse ja meeskonnatöö pädevust. Õpetaja peaks tegema kõik, et õpilaste loomevõimed saaks
areneda, eelkõige tähendab see selliste õppemeetodite kasutamist, mis loovad
parimad eeldused õpilaste aktiivseks ja loominguliseks osavõtuks
õppetööst (Krull, 2001). Rühmatöö on võte, mis parajal kohal toob õppetöösse vaheldust ning värskust, aga veelgi rohkem tagab sotsiaalse kasvatuse eesmärkide saavutamist (Käis, 1935). Ülesande eesmärk oli moodustada klassi põrandale
sinistest, mustadest ja valgetest koristusvahenditest ca 2 x 3 meetri suurune
Eesti lipp ning teha selle taustal ühispilt. Ülesanne õnnestus suurepäraselt
ning õpilaste hulgas oli tunda ka teatud võistluslikkust, kuigi otseseid
võitjaid välja ei selgitatud. Panin tähele, et õpilastele meeldis tegutseda
ning aktiivne õppimine oli emotsionaalselt virgutav. Kahjuks ei jäänud tegevust
videole, kuid lipu valmimine lõpus on näha. Samuti jäi ülesandest korrektse kokkuvõtte tegemine
aja puudusel tegemata, sest tund hakkas läbi saama. Seevastu teenisid kõik ära
ühise aplausi ja kiituse. Kiitke ja tunnustage õppijate saavutusi ja tooge neid
esile (Krull, 2001).
Algselt oli
õpilaste tagasiside plaanitud läbi viia GoogleFormis koostatud küsitlusega,
aga arutades koolipoolse juhendajaga, leidsime paremaks variandiks küsida
õpilastelt hoopiski suulist tagasisidet. See moment on näha ka tunnivideo
lõpus (lisa 6). Möönan, et õpilastelt tagasiside küsimine ei õnnestunud parimal viisil.
Esmalt oleksin pidanud esitama ja sõnastama konkreetsemad küsimused ning
teiseks oleks pidanud tunni lõpus selleks rohkem aega planeerima. Leian, et
suulise adekvaatse tagasiside jaoks olid õpilaste emotsioonid liialt üleval
ning enne oleks pidanud õpilastel andma aega rahuneda.
Enne kui
tunni lõpetamisest teatasin, palusin õpilastel üheskoos lauad ja toolid oma
kohtadele tagasi asetada, harjutades nii sotsiaalset kui meeskonnatöö pädevust ja korraarmastust, mis seotud erialaga. Tund lõppes väikese hilinemisega, aga kuna tunnis oli tore, siis jäi see seik õpilastele märkamatuks. Tagasiside küsimine õpilastelt ja tunni õigeaegne lõpetamine on kindlasti need pädevused, mis vajavad suuremat tähelepanu ja arendamist.
Ühtlasi andsid ka õpetajad mulle tagasisidet (lisa 5), mis oli valdavalt positiivne ning see kajastub ka tunnisalvestises. Üldjoontes jäid kaasõpetajad minu praktika sooritamisega ja õpetamisega väga rahule ning ise leian, et tõin õpilaste õppimisse uudsust ja põnevust.
Tunni
lõppedes vaatasin klassi hindava pilguga üle, korrastasin veel mis oli
korrastada, lülitasin välja tehnika, võtsin kaasa isiklikud asjad, kustutasin
tuled ja lukustasin klassiruumi ukse.
Kokkuvõttes
hindan oma näidistunni läbiviimise oskust heaks ning tunni eesmärgid said
täidetud. Mulle oli kõige olulisem, et õpilased lahkuksid tunnist rõõmsas ja
rahulolevas meeleolus ning nii see ka oli.
Veel neli aastat tagasi ei olnud ma kordagi unistanud, et
minust saab kutseõpetaja. Asudes aga õppima töökohapõhisesse õppesse
puhastusteenindaja-juhendajaks, tabas mind üllatus. Nimelt kutseõpetajad, kelle
tundides viibisin, olid nii innustavad, õpilaste erilisust väärtustavad ja
sõbralikud, et ühtäkki valdas mind äratundmisrõõm. Enam ei kahelnud hetkegi ja
kinnitasin endale, et tahan ka saada just selliseks õpetajaks! Kolm aastat
tagasi ei olnud mul ka mingilgi määral koolis õpetamise kogemusi, puudusid
pedagoogilised teadmised, oskused ja hoiakud.
Täna olengi eelkõige omandanud kutseõpetaja
hoiakud, mis on minu jaoks suur muutus, olles rohkem arvestav, mõistev, salliv, toetav, ennastarendav jne. Lisaks on ülikoolis läbitud kursused motiveerinud mind otsima ja looma uusi teadmisi. Teatud
mõttes on minust saanud hariduse visionäär, kes märkab kutshariduses laiemalt
ja rahvusvaheliselt nii järgimist väärt kui arendust vajavaid aspekte. Näiteks,
olles väliseestlane, on minu mõtetes alati paralleelselt nii Soome kui Eesti
kutseharidus ning ülikooli õpingud on andnud mulle sedavõrd suure impulsi, et
püüan tegeleda jõukohaselt nende mõlema arendusega, lugedes ja tutvudes erinevate allikatega. Kuigi hetkel on idee visioonina paberil, sooviksin kutsehariduse õpinguid muuta lühemaks ja
mitmetahulisemaks, teisalt atraktiivsemaks, lähendades oluliselt töömaailma ja
kutseharidust.
Kolm aastat ülikooli õpinguid on suunanud mind suurel hulgal
erinevate erialaste allikate juurde, mille läbitöötamine ja analüüsimine on
arendanud kriitilist mõtlemist ning kujundanud nii omi seisukohti kui vastakaid
arvamusi. Olen mõistnud, et õppimine ei lõppe kolme ülikooli aastaga, vaid see
on väike tähis elukaarel, millest annab märku seegi, et haridusvaldkonnas on
küsimusi pigem juurde tulnud kui vähemaks jäänud.
Olen mõistnud ka, et enda kutseõpetaja pädevusi analüüsida on
tegelikult päris keeruline, seda tuleb õppida ja harjutada. Küll aga saab
selles osas toetuda teiste õpetajate ja õpilaste tagasisidele. Lisaks
praktikate käigus täidetud tagasisidelehtedele pean oluliseks igakülgselt
vestelda kõigi koolis töötavate inimestega ning küsida
nende arvamust. Ka tagasiside andmine kaasõpetajatele ja õpilastele on suurt
harjutamist vajav oskus, kus olen teinud õpiaastatega märkimisväärseid edusamme.
Ülikooliõpingute jooksul olen kohtunud ja õppinud tegema
koostööd väga erinevate õpetusala inimestega nii Eestis kui Soomes ning järgida
võtnud palju väärt praktikaid. Näiteks Eesti kutsekoolide õpetajate pühendumus
ja õppetöö läbiviimise punktuaalsus väärib järgimist ning Soome koolides valitsev õpilaste- õpetajate võrdne partnerlussuhe peaks saama normiks igas kutsekoolis.
Kutseõpetajaks õppimisel olen omandanud hulgaliset
pedagoogilisi teadmisi, mille paikapidavust olen saanud praktiseerida
koolipraktikatel, enda kutsealal kui ka igapäevasel suhtlemisel erinevate inimestega.
Huvitav on ka märkida, et mulle oli esimesel aastal suur
küsimärk, mida teeb kutseõpetaja tervelt nelikümmend viis minutit klassi ees. See
tundus tookord pikk aeg. Tänaseks
olen saanud vastuse ja tunde läbi viies kogenud, et paaristunnidki jäävad sageli liig lühikeseks, et kõiki plaanitud eesmärke saavutada. Kolme aastaga olen tulnud järeldusele, et
koolitunnis olen õpetajana vastutusrikka mitmetahulise õpiprotsessi juhtija, kellel tuleb ettenägelikult arvestada paljusid pedagoogilisi aspekte ja pisinüansse, sest õpetajana suunan ja mõjutan õpilaste tulevikku.
Aastatega olen saanud kogeda, et õppetöö läbiviimine on
algajale õpetajale väga keeruline. Nimelt, mida teha sellises olukorras, kui
tuleb minna klassi, aga ei ole kordagi õppijaid näinud, kui ei ole teada
õppijate võimed ja arenguvajadused. Siin tulevad appi küll teadmised, aga
eelkõige pean oluliseks, et oskan teha igakülgset koostööd teiste õpetajatega, kellel on õpperühma õpetamise kogemusi ning tööstaaži õpetamisalal.
Ülikooliaastad on näidanud, et meeskonnatöö ja hea
läbisaamine koolikollektiivis teevad koolist pingevaba, teretulnud ja õppimist
soosiva õhkkonna, mida tajuvad kõik õpilased ilma, et selleks sõnu vaja oleks.
Kahjuks olen näinud praktika käigus eelnevast ka erinevamat ja õppimist
takistavat kooliõhustikku, kuhu tuleb õpetajana kiirelt sekkuda. Oluliseks pean Eesti kutsekoolides õpilase ja õpetaja partnerlussuhte arendamist ning ühtse piirideta kollektiivina eesmärkide nimel töötamist. Õpetajana on minu missioon olla eeskujuks oma avatud hoiakuga ja sallivusega kogu kooliperele, et kutsekoolist kujuneks ihaldatud ja populaarne kohtumispaik kõigile õpihimulistele.
Kutseõpetajana ei saa ma käskida kedagi ennast muutma ja
väärtushoiakuid omaks võtma ning veelgi vähem sundida õppima. See oleks minu
väärtushinnangute ja õpetaja kutse-eetika vastane. Küll aga jälgin veelgi teadlikumalt, et minu isiklik eeskuju, käitumine, hoiakud ja kõnekeel oleks need väärtused, mida
peegeldan õppijatesse, õpetajatesse, hooldajatesse ja kõigisse kaasinimestesse, kujundades nii soosiva õpiõhkkonna.
Kolme ülikooliaasta jooksul olen võrgustunud erialainimetega. Ühtlasi arvan, et olen kasvanud persooniks, kes peegeldab endast õpetaja professionaalsust ja kelle tööd märgatakse. Nii olen saanud viimasel ajal erialaseid tööpakkumisi ja isegi kutse osalemaks kooli kutsevõistluste
hindamiskomisjoni töös.
Kokkuvõtlikult on ülikooliõpingud eesotsas õppejõududega motiveerinud mind õppima ja uurima ning suunanud nii mõnelegi huvitavale enesetäiendamise
võimalusele, millest soovin kinni hakata.