.
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO

Sissejuhatus


Üksikinimene on ühiskondliku terviku ehituskivi,
 mille kandejõust sõltub kogu ehitise tugevus ja vastupidavus.

Johannes Käis


Minu nimi on Küllike Adamson ja ma õpin Tallinna ülikooli kutsepedagoogika eriala 3.kursusel. Käesoleva kutsepedagoogika bakalaureuseeksami arengumapi eesmärk on demonstreerida minu kutsepedagoogilisi ning erialaseid arenguid ning tõendada kutse- ja erialaste pädevuste vastavust kutseõpetaja, tase 6 kutsestandardi kompetentsidele.
               

Olen elukutselt puhastusteenindaja-juhendaja ning tänaseks puhastusteeninduse valdkonnas töötanud pea kaheksa aastat. Minu puhastusteenindusealane karjäär sai alguse elus toimunud käänakule. Nimelt tuli 2009. aastal oma firma lõpetada ning pidin kiirelt uue töö leidma, ette sattus aga esimese võimalusena koristaja töö. Kolides 2010. aastal Soome,  asusin tööle Tamperes ülesoomelises kinnisvarahooldusega tegelevas firmas, kus jätkasin koristajana töötamist. Just nimelt koristajana, sest tol ajal puudus mul erialane väljaõpe ja kutsekvalifikatsioon ning seega ka ametinimetus. Kui olin juba mõnda aega ilma põhjalikuma väljaõppeta tegutsenud, tekkis hulgaliselt tööga seotud küsimusi, mis andsid märku, et nüüd on aeg teada saada kuidas asjad tegelikult käivad. Sellega seoses tegin tööandjale ettepaneku, et soovin õppima asuda töökohapõhisesse õppesse.  Nii oligi, et juba 2013. aastal ulatati mulle Tampere Täiskasvanute Koolituskeskusest puhastusteenindaja kutsekvalifikatsiooni kutsetunnistus ja paar aastat hiljem, 2015. aastal, olin omandanud puhastusteenindaja-juhendaja kutsekvalifikatsiooni. Nähes puhastusteeninduse valdkonnas palju innovaatilist ja suurt arengu perspektiivi, otsustasin õpinguid jätkata ning asusin end täiendama avatud õppes, algul Tampere Rakenduskõrgkoolis ja mõned aastad hiljem, Tallinna ülikooli õpingutega kõrvuti, Tampere Kutseõpetajate Kõrgkoolis. Lisaks olen osalenud mitmetel erialaga seotud lühemaajalistel kursustel ning külastanud nii eri- kui kutseala messe.

Mõistes peagi, et kutseõpetaja ja töökohapõhise juhendaja töös on sarnaseid ühisosi, hakkas mind aina enam huvitama õppeprotsessi läbiviimise pedagoogiline süsteemsus. Nii otsustasingi 2015. aastal ennast täiendama asuda bakalaureuseõppesse Tallinna ülikooli kutsepedagoogika erialale. Peamine soov oli omandada kutsepedagoogilisi teadmisi ja oskusi, et kutseõpetajana nii töömaailmast kui läbi täienduskoolituste kogunenud väärt oskusi ja teadmisi puhastusteeninduse elukutse valinutele edasi anda. Teise põhjusena leidsin, et kutseõpetajana töötamine annab teatud eelise populariseerida ja propageerida eriala olulisust ühiskonnas, teadlikumalt kaasa rääkida eriala arengutes rahvusvaheliselt ning läbi õpetamise kujundada õppijates erialaga seotud väärtushoiakuid ja tõsta kokkuvõttes eriala mainet.

Tänaseks on isiklik õpihimu ja ülikooli praktikad viinud mind põnevatesse haridust andvatesse asutustesse nagu Tallinna Ehituskooli, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, Saku Lasteaeda Terake, Tampere Kutsehariduskolledžisse,  Tampere vastuvõtukeskusesse, Tallinna Tugikeskusesse Juks ja Tallinna Kopli Ametikooli. Olles näinud kui mitmepalgeline võib olla üks haridusmaastik, rääkimata õpilaskonnast, võin tõdeda, et ilma õpetaja professionaalsete pädevusteta on seal vähe peale hakata.
Ma ei ole küll varasemalt kutseõpetajana töötanud, aga selle eest olen viinud ja viin töökohal läbi töötajate väljaõpet, ümberõpet ja juhendamist, lisaks teen ettepanekuid töökorralduse muutmiseks ning täidan muid töölepingust tulenevaid eriala arengutega seotud kohustusi. Pean täpsustama, et Soome seaduste järgi on ülikoolis õppimine üliõpilasele täiskohaga töö ja seega ei ole mul otsest kohustust õppimise kõrvalt töötada. Sellele vaatamata jätkan omal soovil ja osatööajaga puhastusteenindaja-juhendaja ametipostil. Leian, et sellega kaasneb mitmeid plusse, sest nii saan olla kursis kiirelt muutuva töömaailmaga ja eriala arengutega ning teisalt võimaldab see praktiseerida ja järgi proovida ülikoolis õpitud pedagoogiliste teadmiste paikapidavust.

Õppimise ja töö kõrvalt leian aega ka harrastustele, erialaste artiklite tõlkimisele ja kirjutamisele, reisimisele ning lisaks avaldan Trallaka nime all luuletusi ja maalin. Väliseestlasena osalen vabatahtlikus tegevuses Tamperes Pirkanmaa Tuglase Seltsi (Pirkanmaan Tuglas-seura) ridades, kus tegutseme koos teiste liikmetega aktiivselt Eesti kultuuri edendamisega ja eestluse püsimise nimel Soomes.
Tulevikule mõeldes ja elukestva õppe idee järgijana olen plaaninud oma haridusalaseid teadmisi süvendada magistrantuuris. Õpingute jätkamise otsustavaks kaalukausiks on saanud nii kursusekaaslaste, õpilaste kui õppejõudude innustav toetus ja koostöise õppimise tulemuslikkuse võlu. Suurimaks väljakutseks olen seadnud arendada kutseharidust atraktiivsemaks.

Minu arengumapp on koostatud veebipõhises Bloggeri keskkonnas, kus saan oma töid loovalt ja isikupäraselt koostada. Veebis koostatud mapi eelis on kiireim viis saada oma materjalidest igal ajal ja igal pool hea ülevaade, see võimaldab hõlpsalt mõtteid kirja panna ja pilku tagasi heita. Samas on see ka väärt materjaliks nii ühisõppimisel kui kogemuste vahetamisel. Nüüdisaegset õpikäsitust järgides võimaldavad tänapäevased tehnilised lahendused digitaalset õppematerjali luua erinevate autorite koostöös (HITSA, 2014). Arengumapi koostamisel olen silmas pidanud ülesehituse lihtsuse ja loogilisuse põhimõtet. 

Minu eksamitöö algab sissejuhatava osaga, kus tutvustan enda erialast ja pedagoogilist tausta, huvisid ning räägin tulevikuplaanidest. Põhiosa moodustavad kolm peatükki, millest esimene esitleb pedagoogilise tegevuse, teine kutseõpetaja kompetentside analüüsi ja kolmas erialaste kompetentside analüüsi. Peatükid  on sisu selguse mõttes jaotatud alapeatükkideks.
Arengumapp lõppeb kokkuvõtva osaga, kus võetakse lühidalt kokku arengumapis esitletud analüüsitulemused. Lõppu on lisatud ka töös viidatud kasutatud allikate loetelu ning lisades kajastub ainestik, mida olen kasutanud kompetentside kinnitamiseks ja tõendamiseks. Lisades olevad muud tõendid koondavad enda alla nii kutse- kui erialapädevusi kajastavad materjalid, mis on eraldi välja valitud selleks, et demonstreerida minu kutseõpetaja natuuri mitmekülgsust.


                                                                                        >>

1.1. Pedagoogilise tegevuse lähtealused


Kutseõpetaja pädevuste hulka kuulub kutsehariduse õigusaktide tundmine ja nendes orienteerumine. Kutseõpetaja kavandab õppetegevust õppekava ja sellega seonduvaid dokumente aluseks võttes (SA Kutsekoda, 2014). Eelnevast lähtudes tuli ka minul pedagoogilise tegevuse käigus tunda ja toetuda erinevatele kutseharidust reguleerivatele dokumentidele, õpetaja töös olulistele normidele ning inimõigusi kajastavatele õigusaktidele. Pedagoogilisel praktikal lähtusin kutseõppeasutuse seadusest, kus muuhulgas on sätestatud kooli ülesanded, koolipere õigused ja kohustused (Kutseõppeasutuse seadus, 2013) ja kutseharidusstandardist, mis on määrus kutseõppeasutuses toimuva kutseõppe tasemeõppe ühtsetest nõuetest ning kus on määratletud kutseõppe õpiväljundid, kvalifikatsiooniraamistik, õppekava ning õppe ülesanded ja nõuded, õppekava muutmise põhimõtted, varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted ning õppevaldkondade ja -suundade ning õppekavarühmade loetelu (Kutseharidusstandard, 2013). Koolis tutvusin koos praktika juhendajaga värskelt direktori käskkirjaga kinnitatud praktikakooli arengukavaga 2018-2022 ja õppekorralduseeskirjadega. Tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel oli eelnevalt vaja selgeks teha puhastusteenindaja abilise, tase 2 kooli õppekava, tutvuda puhastusteenindaja abilise, tase 2 kutsestandardiga ning tunnikava (lisa 2) koostamisel tuli aluseks võtta  puhastusteenindaja abilise, tase 2 õppekava moodulite rakenduskava (lisa 7).
Üks olulisemaid praktika käigus järgitavaid dokumente oli õpetajaeetika koodeks, mis on eetikanormide kogum õpetajatöös vajalikest hoiakutest, vastutusest ning töökultuurist (Eesti Õpetajate Liit, 2005). Kutseõpetaja lähtub oma töös õpetaja kutse-eetikast (SA Kutsekoda, 2014). Seega tuli praktikal olles teadvustada, et minu isiklik eeskuju on määrava tähtsusega tööriist, mis paneb otsese aluse, mõjutab ning kujundab tänastes kutseõpilastes töömaailmas õnnestumiseks vajalikud tõekspidamised ja väärtushinnangud. Hoiakud on sisemised teadmisseisundid, mis mõjutavad meie valikuid (Krull, 2001).
Kogu praktika ajal ja tunde läbi viies juhindusin ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 26, mis ütleb, et kutseharidus peab olema üldkättesaadav ning ühtviisi ligipääsetav kõigile igaühe võimete kohaselt, see peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele ning edendama maailmas rahu püsimist (Välisministeerium, 2013).
Lisaks järgisin nüüdisaegse õpikäsituse ja kaasava hariduse ideid. Nüüdisaegse õpikäsituse mudeli abil peaksime saavutama avatud ja seoseid loovad hoiakud, ette valmistuma elukestvaks õppeks, sest nii saab pidevalt ja vastavalt vajadusele uuendada dünaamilist teadmiste ja oskuste baasi (Leijen et al., 2017). Toetan mõtet, et nüüdisaegne õpikäsitus on elukestev õppimine ehk nii kaua kui kestab inimese elukaar, nii kaua kestab ka õppimine ning kurioosne on see, et õppimist ei saa keegi peatada, kinni keerata või sellelt rattalt maha hüpata. 
Eesti elukestva õppe strateegia 2020 näeb ette, et kõigile Eesti inimestele k.a kutseõpilastele, on loodud nende vajadustele ning võimetele vastavaid õppimisvõimalused kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Mina teadvustan endale, et kutseõppes koosneb tänane õppimine neljast lahutamatust klotsist: õppija, õpetaja, õpikeskkond ja õppemeetodid. Olen kindlal seisukohal, et nüüdisaegse õpikäsituse järgi on õppija eelkõige inimene. Inimesed ei ole paremad ega kehvemad, tugevamad ega nõrgemad, vaid erinevad. Just erinevatena tuleb õppijaid koolis näha ja aktsepteerida. Nüüdisaegse õpikäsituse järgi on mulle oluline, et õppimine lähtub õppijast, kelle mitmetahuline isiksus on õpiprotsessi käivitav tegur. Praktikal oli oluline märgata, milliste õpilastega on tegu, millised on nende võimed, arenguvajadused, soovid ja unistused.  Mul ei olnud selle ülesandega keeruline hakkama saada, sest kui olen ise avatud ja sõbralik, tulevad rääkijad enamasti ise su juurde. Olen kindel, et praktikal olin õpetaja, kellel oli nii õpilastele kui kutseõpetajatele palju anda ja kelle isiklikke kogemusi töömaailmast oli õpetlik kuulata. Nüüdisaegset õpikäsitust silmas pidades olen eluterve uudishimuga õppija-õpetaja, kes tunneb huvi teda ümbritseva maailma vastu ning kui ei saa aru, siis uurib välja, kui teadmisi napib, siis täiendab, kui on vaja kaasa rääkida, siis võtab sõna, kui on vaja sekkuda, siis lahendab probleemi, kui vajab abi, siis küsib. Koostöö praktika kooli juhendajaga, teiste kutseõpetajatega ja koolitöötajatega on hea näide sellelaadsest koostöisest õppimisest ja võrgustumisest.
Õpetamine saab baseeruda huvil või sundusel – just see esimene vajab palju enam tähelepanu (Pärna, 2016). Ning siinsamas meenutan ka pedagoogi ja kooliuuenduse eestvedajat Johannes Käisi, kes juba esimese Eesti Vabariigi ajal ja ammu enne nüüdisaegset õpikäsitust arendas Eesti hariduses uuenduspedagoogikat. Olles kaasa toonud parimaid praktikaid USAst, Euroopast ja mujalt, ütles ta uuenduspedagoogika kohta järgmist:" ... pedagoogiline huvi uues koolitöös on juhitud õpilaste jõudluste ja saavutiste individuaalsele loomupärasusele ja ehtsusele. Õpilase algatus, leidlikkus, huvi ja iseseisvus on töökorralduse raskuskeskmeks" (Käis, 1935, 6).
Seetõttu kasutan ka mina meelsasti õppemeetode, mis on ajakohased, koostöised, arendavad loovust või teevad nalja. Näiteks tundides seadsin nüüdisaegsest õpikäsitusest tulenevad eesmärgid, millised said kõik praktika jooksul täidetud (joonis 1).




Joonis 1. Praktika tegevustele seatud eesmärgid nüüdisaegse õpikäsituse järgi

Praktikal tunde läbi viies oli rõhuasetus ka lõimitud võtmepädevuste arendamisel, ikka sellistel, mida töömaailm ja ühiskond õppijatelt eeldab nagu õpioskus, julgus, aktiivsus, meeskonnatöö, algatusvõime. 
Õpikeskkonna kujundamisel lähtusin õpilaste erinevatest vajadustest ja erilisuse arvestamisest nii palju kui oli minu võimuses. Õpikeskkonda võib pidada ka omaette ökosüsteemiks (Ruus, 2015), kus kõik osategijad peavad selle elujõulisuse nimel toimima sünergias. Kui üks osategija alt veab, nõrgestab see balanssi kogu ökosüsteemis.

Olles jälginud enda õpetamise stiili, analüüsinud praktika tunnisalvestist (lisa 3) ja lugenud praktika juhendaja tagasisidet (lisa 5), võin hinnata enda õpikäsituse konstruktivistlikuks. Konstruktivistliku lähenemisaluse põhimõtteks on idee, et õppijad omandavad aktiivselt teadmisi ning arendavad ja konstrueerivad arusaamu läbi enda varasemate kogemuste (Vinter, 2017). Õpetajana olin tunde läbi viies entusiastlik, positiivne ja  toetav ning avatud hoiakuga kujundasin õppimist soosiva õpikeskkonna. Mulle oli oluline, et klassis valitseks ühtne meeskonna tunne ja kõik haaratakse tegevusse kaasa. Motiveerisin ning arendasin õppijaid läbi erinevate õppemeetodite lähtudes ühtlasi erinevatest didaktikaprintsiipidest (joonis 2). Kidron (1999) ütleb, et parima tulemuse saame üksikprintsiipidest siis, kui moodustame nendest koostoimiva terviku.




Joonis 2. Minu kasutatud didaktikaprintsiibid Kidroni (1999) järgi

Samas on päris puhast õpetamisstiili keeruline rakendada, kuna pidin tunnid  planeerima vastavalt eesmärkidele ja õpilaskonnale. Intellektipuudega HEV õppijate puhul on oluline õppematerjali selgus ja konkreetsus, õpitut tuleb korrata ja varasema materjali juurde tagasi pöörduda, sest nii saavad asjad selgeks ning samas aitab selline “tuttav ja turvaline” õppimine luua eduelamuse, mis motiveerib parimal viisil uusi teadmisi omandama. Ka mina pöördusin oma näidistunnis tagasi varem õpitu juurde, et veenduda, kas õpilased mäletavad ja oskavad eelnevates tundides omandatud erialast sõnavara. Gage`i ja Berlineri õppeprotsessi mudeli järgi peab õpetaja oskama hinnata õpilaste omandatud teadmiste taset ning vajadusel õpitut kordama või läbima uuesti algusest kogu materjali (Krull, 2001). Samas nendib Saloviitta (2013) otsese õpetamisviisi (suora opetus) kohta, et selline õpetamine on igati tõhus, sest siin annab õpetaja õpilastele kätte selged sihid ja suunab neid siis sihtide poole. Ta märgib ühtlasi, et nii on õpetajal lühikese ajaga võimalik samaaegselt edastada nii uusi teadmisi, tagasisidestada, korrigeerida vigu kui ka motiveerida. Traditsiooniline õpikäsitus toetab kordamist ja rõhutab õppimistegevusi, mis nõuavad õppijate mõistuse distsiplineeritust ja treenitust (Gonzales & Wilkinson, 2014, viidanud Vinter, 2017). Traditsiooniline käsitlus õpetamisel rõhutab kindlate teadmiste ja oskuste õppimist.(Krull, 2001). Siit võib järeldada, et traditsiooniline õpetamine on asjakohane ja HEV õppijate puhul põhjendatud, võimaldades nii parimal moel konkreetseid teadmisi ja oskusi omandada. Niinimetatud oleme- õppinud-motivatsiooni halvavat mõju saab leevendada, kui tuua sisse õpitavasse materjali ootamatusi (Krull, 2001) ning nii kasutasin ka mina oma tunnis näiteid töömaailmast ja edastasin õppematerjali jõuliselt ja entusiastlikult. Lisaks tõin teadlikult õpisituatsiooni sisse vürtsina provotseeriva küsimuse, et nii muuta õpilastel õppimine hetkeks ebamugavaks ja motiveerida koostööle. Tasuks aga oli seejärel tervele rühmale eduelamus. Küll aga tuli mul HEV õppijate puhul ära tunda, mis on kohane ja millal mõõdukas.

Tunni läbiviimisel kasutatava tunnikava koostamise aluseks võtsin praktikakooli puhastusteenindaja abilise, tase 2 õppekava mooduli rakenduskava (lisa 7). Rakenduskava puhul võib positiivseks pidada seda, et see on avalik dokument, mis on kättesaadav kooli kodulehelt kõikidele huvilistele ja ühtlasi abiks tulevastele õppijatele õpingute planeerimisel. Moodulite rakenduskava on õppekava rakendamise ehk õppekaval õppekasvatustöö läbiviimise alusdokument ning selle koostamisel lähtutakse õppekava terviklikkuse põhimõttest. Moodulite rakenduskava vormistatakse õppekava iga mooduli kohta. Konkreetset moodulit käsitleva osa moodulite rakenduskavas koostavad selle rakendamisega seotud õpetajad (Kutseõppeasutuse arendustegevust ja ..., 2013). Puhastusteenindaja abilise, tase 2 mooduli rakenduskava on koostanud puhastusteeninduse kutseõpetajad meeskonnatööna. See on oma sisult selge ja kompaktne ning lihtne kasutada. Ilmselt ka nii õppijatele kui hooldajatele mõistetav. Olen veendunud, et õppekava arendav meeskond on leidnud rakenduskavale võimalikult parima sisu. Selgelt tuleb välja, et koostamisel on aluseks võetud kehtiv kutsestandard.  Mooduli rakenduskava ei ole eesmärk iseenesest, olulisem on, et õppijad selles seatud eesmärgi saavutavad ning kavandatud õpiväljundid omandavad (Kutsehariduse kooliõppekavade ..., 2014). Verbide ja taksonoomia kasutamine õpiväljundites on sobiv. Lisaks soovitaksin sisuliselt sõnastada ja lisada rakenduskavasse paar õppemeetodi hindamiskriteeriumi, sest see teeks õppimise õpilase silmis olulisemaks (tähtsamaks), näiteks kui õpilasel tuleb koostada temaatiline õpimapp ja hinnatakse ergonoomiliste töövõtete demonstreerimist. Nõuetekohaselt on lisatud mooduli lõpus viited õppetöös kasutatavale õppematerjalile, mis aitavad saavutada õpiväljundeid, kuid paraku need ei avane, kuna on vigased. Ühtlasi võiks õppematerjalid  olla mitmekesisemad ja huvitavamad, näiteks õpetajate endi poolt koostatud või netis jagatavad interaktiivsed õpimängud, mida õpilane saaks väljaspool tunde või kodus iseseisvalt harjutada. Praktikal olles panin tähele, et  õpilaste hulgas oli huvilisi, kes kasutasid aktiivselt arvutit ja nutitelefoni. Leian, et õpilaste arengu potentsiaal on suurem, kui seda hetkel õppimises märgati.
Lähemalt vaadates on rakenduskava 3.õpiväljundis sisse lipsanud sisuline segadus. Nimelt on keeruline aru saada, kas õppija õpiväljund on juhendamisel koristusaine kasutamise või eeldoseeritud koristusaine ehk puhastuslahuse kasutamise oskus. Praktika ajal selgus siiski, et tegemist oli teise variandiga. 
Leian, et suur miinus rakenduskavas on, et täna ei õpetata puhastusteenindaja abilisele klienditeenindaja pädevusi. Näiteks, kes on minu tulevane klient, mida minu klient ootab, kuidas ma pean klienti teenindama, milline on teeninduses korrektse suhtluskeele kasutamine, kuidas kliendikohas käituda jne. Eriala arenguga on olulisemaks muutunud inimsuhete- ja klienditeenindusoskused (Leiwo, 2000, viidanud Alt, 2008). Seega leian, et klienditeeninduse pädevus, kui töö tegemist toetav võtmepädevus, peaks rakenduskavas olema kirjeldatud läbivalt.
Samuti hakkas silma, et koristustarvikuid õpetatakse enne kasutama ja puhastama, aga oluline on alustada nende tundmaõppimisest, kasutades selleks erialast sõnavara. Tõsi, pean praktika kogemustele tuginedes möönma, et kuigi erialase sõnavara pädevust ei ole rakenduskavas kirjas, olid selles vallas õpilaste teadmised eeskujulikud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kooli rakenduskava ei ole lõpp-produkt, vaid sealne sisu on ja peabki olema kiirelt kohandatav vastavalt tööturul vajaminevale teadmisele (knowledge).



   <<                                                                           >>

1. Pedagoogilise tegevuse analüüs


Käesoleva peatüki kahes alapeatükis demonstreerin läbivate kompetentside vastavust kutseõpetaja kutsestandardile, tase 6. 
Analüüsis toetun kevadsemestril, ajavahemikul 19.- 23.veebruaril kutsepedagoogiliselt praktikalt saadud teadmistele ja praktikamaterjalile, milleks on salvestatud näidistunni video (lisa 3), tagasisideleht praktikakooli juhendavalt õpetajalt (lisa 5) ja tagasisidestamine õpilastelt (lisa 6). Õppetunni salvestamine annab õpetajale hea ülevaate sellest, kas tunnis kavandatu ja seal toimunu vastasid plaanitud tegevusele (Krull, 2001).

Kuna minu õpilasteks olid praktika perioodil ka HEV õppijad ning täpsemalt intellektipuudega kutseõppijad, siis pean vajalikuks mõne sõnaga avada, kuidas iseloomustatakse intellektipuudega õppijat. Eesti Puuetega Inimeste Koda kirjutab, et intellektipuudega õpilastel on keeruline uusi teadmisi omandada, näiteks kui nad õpivad selgeks kindla oskuse, ei suuda nad õpitut muutuvates olukordades rakendada. Seega ka tööle siirdudes vajavad nad juhendaja abi. Intellektipuudega õpilastel on keerukas õppida ka lugema ja kirjutama. Neile on keeruline ennast ja enda võimeid realistlikult hinnata, tehes seda tugevalt üle- või alahinnates. Sotsiaalsete oskuste puudumine teeb üsna keeruliseks suhtlemise teiste inimestega ning igapäevaelus toimetulekuks vajavad nad kõrvalist abi. Seega on kutseõppeasutuse kohustus luua erivajadusega õpilasele tingimused kutseõppeks ja eeldused tööturule sisenemiseks, arvestades ressursside piisavust ja õppekorralduse optimaalsust ning võimaluste piires õpilase soove ja erivajaduse spetsiifikat (Erivajadustega isikute ..., 2014). 

Minu jaoks oli aga praktikaaegne koostöö intellektipuudega kutseõpilastega nagu iga teisegi õpilasrühmaga, kellega tuleb omavahel eelnevalt tuttavaks saada, välja selgitada õppijate tugevused ja arenguvajadused ning sellelt pinnalt hakata toetama õppimist. Kollektiivis peitub jõud ja õppe sujuvuse tagamiseks tegin pädevuste piires igakülgset koostööd ning konsulteerisin (lisa 3) teiste koolis töötavate õpetajatega. Ka selgub haridusteemalisest uuringust, et koostöös töötamist ja õppimist peetakse üheks efektiivseimaks muutustele reageerimise viisiks (Hargreaves, 2006, viidanud Sirk et al., 2017).

Järgnevates alapeatükkides analüüsingi praktika näitel oma pedagoogilise tegevuse lähtealuseid ning reflekteerin praktikakoolis läbiviidud pedagoogilisi tegevusi.



     <<                                                                         >>

1.2. Pedagoogilise tegevuse refleksioon


Käesolevas pedagoogilise tegevuse refleksioonis analüüsin koolipraktikal läbiviidud näidistundi, kasutades lähtematerjalina salvestatud tunnivideot (lisa 3).
Võrreldes planeeritud tunnikava ja tunnivideot, ilmnes, et need on kaks teineteisest oluliselt erinevat materjali. Olen veendunud, et see, kuidas ma täna planeerin tunnikäiku paberil ja kuidas tund praktiliselt teostub, nõuab pikaajalist harjutamist. Õppemeetodite valiku teeb raskeks asjaolu, et õppimine on alati individuaalne ja unikaalne protsess. Seetõttu ei saa klassis toimuvat õppetööd oma detailides lõplikult planeerida ka piisava ettevalmistusaja olemasolul ega täielikult allutada mõnele teoreetilisele mudelile (Krull, 2001). Nii võib järeldada, et vaatamata heale tunnikavale ei ole võimalik saavutada kõike nagu plaanitud.

Minu näidistund algas õppimist toetava, tervisliku ja kaasava õpiõhkkonna kujundamisega. Läksin pool tundi varem klassi, avasin tuulutamiseks aknad, valgustasin klassi, mõtlesin läbi mööbli paigutuse, asetasin pingid –toolid ühte ritta klassi etteotsa. Hoolitsesin, et nähtavus tahvlile ja õpetajale oleks hea. Oli oluline, et õpilased, kellel on kuulmispuue kuuleks õpetajat ning õpilastel, kellel liikumisega raskusi, oleks õppetöö ajal lihtne klassi ette vastama tulla. Nähtavuse parandamiseks tuli isegi suuri lillepotte õpetaja laua eest ära nihutada. Eesmärk oli luua ühtset “meie” tunnet, et keegi ei jääks õppetööst eemale. Õiglane kohtlemine õpetajatöös tähendab erinevuste tunnustamist (Eesti Õpetajate Liit,2005). Lülitasin sisse projektori, sülearvuti, kontrollisin tehnika töökorda ning avasin tunni alguseks valmis slaidiesitluse. Vaatasin paberil üle tunnikavast tehtud märkmed. Kutseõpetaja kasutab oma töös erialaõppes vajalikke õppevahendeid: digivahendid, õppevara, töövahendid, tehnoloogilised vahendid jne  (SA Kutsekoda, 2014).
Kirjutasin tahvlile veel suurelt TERE ! See on "te olete tundi oodatud" märguanne, mis ei jäänud õpilastele märkamatuks ja tekitas mõnes õpilases üllatuslikku elevust. 

Videolt märkasin, et reaalses olukorras hakkas selgelt mängima erinevate persoonide sünergia ja vedama tunnikäiku omasoodu, mistõttu näen enda kui kutseõpetaja arenguvajadusena olla kindlakäelisem ja parem ajajuhtija. Samas ei toeta ma aga ranget ajagraafikust kinnipidamist ja kõigi tunnis plaanitud eesmärkide jõuga läbisurumist, vaid ka siin on minu eesmärk õpetus läbi viia õpilastele sobivas tempos ning sihtrühma õppimist toetavalt. Gagné mudeli puhul ei pea tund kulgema kindlas järjekorras ning tunnis ei pea ka kasutama tingimata kõiki tunnietappe, vaid ikka vastavalt vajadusele ja õppijale, nii samuti nagu õppemeetodide rakendamise edukus ja sobivus sõltub nii õpetaja kui ka klassi eripärast (Krull, 2001).

Minu tund oli üles ehitatud ja planeeritud vastavalt sihtrühmale, kelleks olid intellektipuudega puhastusteenindaja abilise eriala 2.kursusel statsionaarses õppes õppivad kutseõpilased. Tundi olin kavandanud kaks ülesannet, kus mõlemas kasutati aktiivõppemeetodi. Tuleb ka mainida, et HEV õppijatega koostöö on olnud mul üsna vähene, kuid mitte olematu. Küll aga esitas konkreetse tunni andmise juures suurima väljakutse see, et õppegrupi moodustasid kaks erinevat rühma, kellest esimesega olin eelnevatest tundidest tuttav, kuid teise rühma õpilastega ei olnud kordagi kohtunud. Vaatamata sellele, et taoline olukord oli minu praktikas esmakordne ja uudne, ei kahelnud ma hakkamasaamise pärast, vaid ebalesin, kuidas õpilased “tundmatu” õpetajaga õppida soovivad. Eelnevalt olin teadlik ja tuli arvestada ka sellega, et tund toimub paralleelselt kahes keeles, nii vene kui eesti keeles. Kuna HEV õppijate tunde annab tavaliselt kaks õpetajat, siis ka seekord saime õppijate õppimist toetada koos abiõpetajaga, mis lihtsustas minu tunni läbiviimist oluliselt. Videol on ka näha, et tegime nii tunni ajal kui enne tunni algust abiõpetajaga tihedat koostööd, arutades ja paika pannes täpsed tööülesanded. Kutseõpetaja üks pädevusi on toime tulla muutuvas olukorras ja teha koostööd teiste kolleegidega. Etteruttavalt andis tund mulle HEV õppijate õppetöö läbiviimisel hindamatu praktikakogemuse.

Õpetaja isiklik eeskuju kujundab õpilastes erialaseid jm soovitud hoiakuid.
Seega oli ka minu riietus selles tunnis taotluslik ja valitud vabariigi aastapäeva peegeldades Eesti lipu värvides, tunnis kasutasin puhatusteenindaja õpetajana ergonoomilisi turvajalanõusid.  Tundi alustasin rahulikus tempos, veendusin, et kõik on kohal ja sulgesin turvaliselt klassiukse. Lasin kiirustamata igal õpilasel oma koht sisse võtta ja tutvuda naabriga. Loendasin kokku osalejate arvu, küsisin kas on keegi veel tulemas. Siis alustasin tundi meeldiva õhkkonna loomisega ja rääkides hoopis millestki muust kui tunni teemast. Tutvustasin ennast nimepidi ja kirjutasin oma nime tahvlile. Kasutasin sõbralikku stiili ja tegin nalja, tekitades nii pingevaba õhkkonda. Tunni algul teavitasin õpilasi, et tundi filmitakse (õpilastelt oli eelnevates tundides küsitud nõusolekut) ja palusin mänguliselt üles otsida, kuhu kaamera on paigutatud. Rääkisin veel üle, mis otstarbel ja kuidas filmitud materjali kasutatakse. Häälestusime tundi ühise aruteluga, et kõigil oleks hea olla.

Lähtuvalt eelnevast infost sihtgrupi kohta, otsustasin planeerida tunni algusesse lõbusa tutvumiseks mõeldud õppemeetodi. Algul selgitasin õpilastele, milles ülesanne seisneb. See nägi välja nii, et palusin igal õpilasel tulla ja tahvlile kirjutada oma nimi ja nime taha joonistada emotsiooninäo(smile), millise tujuga ta tundi tuli. Antud meetod aitas tutvuda õpilastega ja toetas õpilase võtmepädevusi nagu sotsiaalset, esinemis- ja enesemääratluspädevust. Ühtlasi olid nimed tahvlil mulle tunni jooksul heaks spikriks, sest pean oluliseks õpilase kaasatöötamisel nimetada õpilase nime ja tänada nimepidi ning niimoodi luua tunnis pingevaba õhkkond ja väärtustada õpilast kui võrdset koostööpartnerit. Tahvlile tuleks märkida teema põhiküsimused, märksõnad, isikunimed ja vahetult õppuse ajal tärkavad ideed (Kidron, 1999). Ka siin kasutasin huumorit, öeldes, et võite kirjutada ja joonistada sinna, kus on vähegi valget pinda, aga ärge ainult seinale joonistage, muidu hakkame järgmises tunnis seina pesu õppima.  See õppemeetod viis omajagu aega ja mõned õpilased ei suutnud klassi ees toimuvale keskenduda ning lõõpisid sõbralikult üksteist. Siin oleksin pidanud reageerima õpilase käitumisele, sest ühel õpilasel oli selgelt tähelepanuvajadus. Hiljem tunnis tekkis hea võimalus seda õpilast kõigi kuuldes kiita, kuna olin tema võimeid varasematest tundidest näinud ning see oli asjakohane ja siiras kiitus.

Peale nimede kirjutamist oli ühine arutelu, kus õpilased said rääkida ja hinnata enda arengut, et mis läks see nädal hästi ja mida võiks veel endas arendada. Siin selgus, et eesti- ja venekeelsete õpperühmade positiivne külg on see, et see toetab hästi keelepädevuse saavutamist ning lisaks oli tegemist enesemääratluspädevuse arendamisega. Minu eesmärk oli kaasata arutelusse kõik õppijad ja see õnnestus. Õpetaja puhul on ka oluline oskus hoida ennast tagaplaanile ja mitte tõtata kohe appi või segada vahele kui õpilane arutleb ja kogub mõtteid. Videot hinnates oleks konkreetne arutelu võinud olla ka pisut lühem.

Näidistunni läbiviimisel kasutasin ka slaidiesitlust, kuid seda mõõdukalt ning rõhk oli ikkagi silmsidel, ühisarutelul ja käelisel tegevusel. Sihtrühmaga ehk HEV õppijatega tuli arvestada juba eelmisel päeval õpivara disainides. Minu slaidiesitlus oli koostatud kaasava õppimise põhimõttel, kus info suurte selgete piltidega ning suurte selgete trükitähtedega ning teksti minimaalselt, atraktiivsemaks tegi õppimise slaidi tekstide animeerimine. Esimesel slaidil olid kirjas tunni eesmärgid ja ülesanded. Edaspidi tuleks mul siiski arvesse võtta ja õpilastele tunni eesmärgid selgemalt välja tuua. Teadlik tegevus eeldab selget eesmärgi püstitust (Krull, 2001). Küll aga selgitasin, kuidas tuleb esimest ülesannet lahendada ning miks on oluline koristusvahendite nimesid teada, seostades seda konkreetse näitega töömaailmast. Mul on kujunenud õpetamisstiil, kus loon teadlikult või ka spontaalselt seoseid töömaailmaga. Omades laialdast pagasit erinevatest situatsioonidest tööelus, võimaldavad need mul avardada õppuri teadmisi ning lihtsustada ja julgustada erinevate eelteadmistega õppuri sisenemist töömaailma. Isiklik ehe töökogemus on parim viis kujundada õppijas ka erialaseid hoiakuid. Täpsustasin ja täiendasin ülesande lahendamist naljakate ja põnevate näidetega mujaltki kui tööelust. Tõin näite kummiharjast, millega tavaliselt puhastatakse koristuslappe, kuid sellega saab harjata kodus ka oma lemmikloomi. Vaatamata tunnis kasutatud huumorile ja vabale õhkkonnale jäi õpetamiskeel korrektseks, viisakaks ja lihtsalt arusaadavaks töökeeleks. Korrektne keelekasutus ja käitumine tuleneb otseselt õpetaja eetikast ning on kasvatusliku eesmärgiga, sest õpetaja on oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Teadmiste edasi andmise kõrval leiab tunnis aset ka hoiakute ja arusaamade kujundamine, väärtuste rõhutamine jne (Kidron, 1999).

Sain tunnis eduelamuse osaliseks, sest õpilased töötasid ülesande ajal aktiivselt kaasa, meeleolu oli positiivne, naersid, tegid koostööd ja olid üksteise suhtes sõbralikud. Õpilaste kehakeel rääkis, et õpiõhkkond oli nende jaoks pingevaba. Andsin õpilastele kogu tunni kestel jooksvalt tagasisidet, kiites ja tunnustades ning kasutasin ka heakskiitvalt peanoogutust, mis andis märku õpetaja aktiivsest kuulamisest ja tähelepanust. Ülesandes tõin lihtsamaid matemaatilisi näiteid suuliselt, mida kahjuks salvestuse seiskumise tõttu ei ole videol näha.  Näiteks ühel slaidil oli mul mõõtekann ning selgitasin, et puhastusaine lahustamine on väga täpne ja oluline töö, milleks tuleb kasutada mõõtekannu ning järgida puhastusaine pudelil olevaid kasutusnõudeid.
Tunni ülesannetes kasutasin järgmiste võtmepädevuste arendamist: tehnoloogia, sotsiaalse, keeleoskuse, enesemääratluse, õppimise, kultuuriteadlikkuse ja ettevõtlikkuse pädevust.

Kuna kogu riigis ja koolis tähistati samal ajal Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva, siis pidasin sobivaks sama teema siduda oma näidistunniga. Mõtlesin selleks puhuks välja huvitava, arendava ja mängulise erialase rühmatöö. Sel moel arendasin õpilastes kultuuriteadlikuse, loovuse ja meeskonnatöö pädevust.  Õpetaja peaks tegema kõik, et õpilaste loomevõimed saaks areneda, eelkõige tähendab see selliste õppemeetodite kasutamist, mis loovad parimad eeldused õpilaste aktiivseks ja loominguliseks osavõtuks õppetööst (Krull, 2001). Rühmatöö on võte, mis parajal kohal toob õppetöösse vaheldust ning värskust, aga veelgi rohkem tagab sotsiaalse kasvatuse eesmärkide saavutamist (Käis, 1935). Ülesande eesmärk oli moodustada klassi põrandale sinistest, mustadest ja valgetest koristusvahenditest ca 2 x 3 meetri suurune Eesti lipp ning teha selle taustal ühispilt. Ülesanne õnnestus suurepäraselt ning õpilaste hulgas oli tunda ka teatud võistluslikkust, kuigi otseseid võitjaid välja ei selgitatud. Panin tähele, et õpilastele meeldis tegutseda ning aktiivne õppimine oli emotsionaalselt virgutav. Kahjuks ei jäänud tegevust videole, kuid lipu valmimine lõpus on näha. Samuti jäi ülesandest korrektse kokkuvõtte tegemine aja puudusel tegemata, sest tund hakkas läbi saama. Seevastu teenisid kõik ära ühise aplausi ja kiituse. Kiitke ja tunnustage õppijate saavutusi ja tooge neid esile (Krull, 2001).

Algselt oli õpilaste tagasiside plaanitud läbi viia GoogleFormis koostatud küsitlusega, aga arutades koolipoolse juhendajaga, leidsime paremaks variandiks küsida õpilastelt hoopiski suulist tagasisidet. See moment on näha ka tunnivideo lõpus (lisa 6). Möönan, et õpilastelt tagasiside küsimine ei õnnestunud parimal viisil. Esmalt oleksin pidanud esitama ja sõnastama konkreetsemad küsimused ning teiseks oleks pidanud tunni lõpus selleks rohkem aega planeerima. Leian, et suulise adekvaatse tagasiside jaoks olid õpilaste emotsioonid liialt üleval ning enne oleks pidanud õpilastel andma aega rahuneda. 
Enne kui tunni lõpetamisest teatasin, palusin õpilastel üheskoos lauad ja toolid oma kohtadele tagasi asetada, harjutades nii sotsiaalset kui meeskonnatöö pädevust ja korraarmastust, mis seotud erialaga. Tund lõppes väikese hilinemisega, aga kuna tunnis oli tore, siis jäi see seik õpilastele märkamatuks. Tagasiside küsimine õpilastelt ja tunni õigeaegne lõpetamine on kindlasti need pädevused, mis vajavad suuremat tähelepanu ja arendamist.
Ühtlasi andsid ka õpetajad mulle tagasisidet (lisa 5), mis oli valdavalt positiivne ning see kajastub ka tunnisalvestises. Üldjoontes jäid kaasõpetajad minu praktika sooritamisega ja õpetamisega väga rahule ning ise leian, et tõin õpilaste õppimisse uudsust ja põnevust. 
Tunni lõppedes vaatasin klassi hindava pilguga üle, korrastasin veel mis oli korrastada, lülitasin välja tehnika, võtsin kaasa isiklikud asjad, kustutasin tuled ja lukustasin klassiruumi ukse.
Kokkuvõttes hindan oma näidistunni läbiviimise oskust heaks ning tunni eesmärgid said täidetud. Mulle oli kõige olulisem, et õpilased lahkuksid tunnist rõõmsas ja rahulolevas meeleolus ning nii see ka oli.  
                             . . . . . . .                                 

                                                                                     
Veel neli aastat tagasi ei olnud ma kordagi unistanud, et minust saab kutseõpetaja. Asudes aga õppima töökohapõhisesse õppesse puhastusteenindaja-juhendajaks, tabas mind üllatus. Nimelt kutseõpetajad, kelle tundides viibisin, olid nii innustavad, õpilaste erilisust väärtustavad ja sõbralikud, et ühtäkki valdas mind äratundmisrõõm. Enam ei kahelnud hetkegi ja kinnitasin endale, et tahan ka saada just selliseks õpetajaks! Kolm aastat tagasi ei olnud mul ka mingilgi määral koolis õpetamise kogemusi, puudusid pedagoogilised teadmised, oskused ja hoiakud. 

Täna olengi eelkõige omandanud kutseõpetaja hoiakud, mis on minu jaoks suur muutus, olles rohkem arvestav, mõistev, salliv, toetav, ennastarendav jne. Lisaks on ülikoolis läbitud kursused motiveerinud mind otsima ja looma uusi teadmisi. Teatud mõttes on minust saanud hariduse visionäär, kes märkab kutshariduses laiemalt ja rahvusvaheliselt nii järgimist väärt kui arendust vajavaid aspekte. Näiteks, olles väliseestlane, on minu mõtetes alati paralleelselt nii Soome kui Eesti kutseharidus ning ülikooli õpingud on andnud mulle sedavõrd suure impulsi, et püüan tegeleda jõukohaselt nende mõlema arendusega, lugedes ja tutvudes erinevate allikatega. Kuigi hetkel on idee visioonina paberil, sooviksin kutsehariduse õpinguid muuta lühemaks ja mitmetahulisemaks, teisalt atraktiivsemaks, lähendades oluliselt töömaailma ja kutseharidust.

Kolm aastat ülikooli õpinguid on suunanud mind suurel hulgal erinevate erialaste allikate juurde, mille läbitöötamine ja analüüsimine on arendanud kriitilist mõtlemist ning kujundanud nii omi seisukohti kui vastakaid arvamusi. Olen mõistnud, et õppimine ei lõppe kolme ülikooli aastaga, vaid see on väike tähis elukaarel, millest annab märku seegi, et haridusvaldkonnas on küsimusi pigem juurde tulnud kui vähemaks jäänud.
Olen mõistnud ka, et enda kutseõpetaja pädevusi analüüsida on tegelikult päris keeruline, seda tuleb õppida ja harjutada. Küll aga saab selles osas toetuda teiste õpetajate ja õpilaste tagasisidele. Lisaks praktikate käigus täidetud tagasisidelehtedele pean oluliseks igakülgselt vestelda kõigi koolis töötavate inimestega ning küsida nende arvamust. Ka tagasiside andmine kaasõpetajatele ja õpilastele on suurt harjutamist vajav oskus, kus olen teinud õpiaastatega märkimisväärseid edusamme.

Ülikooliõpingute jooksul olen kohtunud ja õppinud tegema koostööd väga erinevate õpetusala inimestega nii Eestis kui Soomes ning järgida võtnud palju väärt praktikaid. Näiteks Eesti kutsekoolide õpetajate pühendumus ja õppetöö läbiviimise punktuaalsus väärib järgimist ning Soome koolides valitsev õpilaste- õpetajate võrdne partnerlussuhe peaks saama normiks igas kutsekoolis.
Kutseõpetajaks õppimisel olen omandanud hulgaliset pedagoogilisi teadmisi, mille paikapidavust olen saanud praktiseerida koolipraktikatel, enda kutsealal kui ka igapäevasel suhtlemisel erinevate inimestega.
Huvitav on ka märkida, et mulle oli esimesel aastal suur küsimärk, mida teeb kutseõpetaja tervelt nelikümmend viis minutit klassi ees. See tundus tookord pikk aeg. Tänaseks olen saanud vastuse ja tunde läbi viies kogenud, et paaristunnidki jäävad sageli liig lühikeseks, et kõiki plaanitud eesmärke saavutada. Kolme aastaga olen tulnud järeldusele, et koolitunnis olen õpetajana vastutusrikka mitmetahulise õpiprotsessi juhtija, kellel tuleb ettenägelikult arvestada paljusid pedagoogilisi aspekte ja pisinüansse, sest õpetajana suunan ja mõjutan õpilaste tulevikku.

Aastatega olen saanud kogeda, et õppetöö läbiviimine on algajale õpetajale väga keeruline. Nimelt, mida teha sellises olukorras, kui tuleb minna klassi, aga ei ole kordagi õppijaid näinud, kui ei ole teada õppijate võimed ja arenguvajadused. Siin tulevad appi küll teadmised, aga eelkõige pean oluliseks, et oskan teha igakülgset koostööd teiste õpetajatega, kellel on õpperühma õpetamise kogemusi ning tööstaaži õpetamisalal.
Ülikooliaastad on näidanud, et meeskonnatöö ja hea läbisaamine koolikollektiivis teevad koolist pingevaba, teretulnud ja õppimist soosiva õhkkonna, mida tajuvad kõik õpilased ilma, et selleks sõnu vaja oleks. Kahjuks olen näinud praktika käigus eelnevast ka erinevamat ja õppimist takistavat kooliõhustikku, kuhu tuleb õpetajana kiirelt sekkuda. Oluliseks pean Eesti kutsekoolides õpilase ja õpetaja partnerlussuhte arendamist ning ühtse piirideta kollektiivina eesmärkide nimel töötamist. Õpetajana on minu missioon olla eeskujuks oma avatud hoiakuga ja sallivusega kogu kooliperele, et kutsekoolist kujuneks ihaldatud ja populaarne kohtumispaik kõigile õpihimulistele. 

Kutseõpetajana ei saa ma käskida kedagi ennast muutma ja väärtushoiakuid omaks võtma ning veelgi vähem sundida õppima. See oleks minu väärtushinnangute ja õpetaja kutse-eetika vastane. Küll aga jälgin veelgi teadlikumalt, et minu isiklik eeskuju, käitumine, hoiakud ja kõnekeel oleks need väärtused, mida peegeldan õppijatesse, õpetajatesse, hooldajatesse ja kõigisse kaasinimestesse, kujundades nii soosiva õpiõhkkonna. 
Kolme ülikooliaasta jooksul olen võrgustunud erialainimetega. Ühtlasi arvan, et olen kasvanud persooniks, kes peegeldab endast õpetaja professionaalsust ja kelle tööd märgatakse. Nii olen saanud viimasel ajal erialaseid tööpakkumisi ja isegi kutse osalemaks kooli kutsevõistluste hindamiskomisjoni töös.

Kokkuvõtlikult on ülikooliõpingud eesotsas õppejõududega motiveerinud mind õppima ja uurima ning suunanud nii mõnelegi huvitavale enesetäiendamise võimalusele, millest soovin kinni hakata.

     


 <<                                                                      >>

2. Kutseõpetaja kompetentsid


Käesoleva peatüki järgnevates alapeatükkides analüüsin ja tõendan enda kutseõpetaja, tase 6 tööks vajalikke kompetentse. Esmalt avan iga kompetentsi eraldi alapeatükina ning lisas 1 esitatud tabelis on kokkuvõtlik eneseanalüüs kompetentside tegevusnäitajate kaupa. 

Tõestan kohustuslikke kompetentse järgmiselt:
  • õppeprotsessi planeerimine
  • õpikeskkonna kujundamine
  • õppimise ja õppija arengu toetamine
  • refleksioon ja professionaalne enesearendamine
  • erialaõppe arendamine
  • kutseõppe maine kujundamine.

Tõestan valitavaid kompetentse järgmiselt:
  • praktika korraldamine
  • juhtimine ja eestvedamine
  • täiskasvanute täienduskoolituse läbiviimine
  • hariduslike erivajadustega (HEV) õppija toetamine õppeprotsessis.

Kutseõpetaja loob oma tegevusega tingimused ja suunab õppeprotsessi õppija tööks vajalike teadmiste ja oskuste omandamiseks. Ta toetab õppija isiksuse arengut ning kujundab tema valmisolekut elukestvaks õppeks. Kutseõpetaja lähtub oma töös õpetaja kutse-eetikast, enese arenguvajadustest ja oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervise hoidmise vajadusest (SA Kutsekoda, 2014).



<<                                                                             >>

2.1. Õppeprotsessi planeerimine


Minu praktikaperiood praktikakoolis algas aegsasti õppeprotsessi planeerimisega e-maili teel, kus pidasime praktikakoolipoolse juhendajaga nõu ja panime paika täpse tegevuskava. Tegevuskavas arvestasime ühelt poolt sel ajal kooli õppetöös olevaid võimalusi, tööplaane ja teisalt püüdsime leida neid tegevusi, mis toetaksid parimal moel minu kutsepedagoogilist arengut.
Tunnid planeerisin (lisa 2) lähtuvalt eriala rakenduskavast (lisa 7) ning tundide ülesehitusel arvestasin õpetamise loogikaga ning lähtusin õppegrupile jõukohastest eesmärkidest ja õpiväljunditest. Õppemeetodide planeerimisel kavandasin tundi lõiminguid puhastusteeninduse töömaailma näidete näol, tunni ülesehituses arvestasin võtmepädevuste arendamisega ning HEV õppijate eripäradega. Minu eesmärk oli toetada õpilaste arengut ja puhastusteenindaja abilise eriala õppimist. Õppemeetodid olid valitud ja planeeritud jõukohasuse, loogilisuse, kordamise jt printsiipi arvestades (ptk 1.1.) ning nende ülesanne oli toetada tundi plaanitud õpiväljundite saavutamist. Õppimise toetamiseks koostasin õpivara slaidiesitluse näol (lisa 4). Eelneval päeval mõtlesin hoolega läbi ja kontrollisin üle, kas kõik õppevahendid on tunniks olemas, sest see on oluline õppetöö tõrgeteta läbiviimisel. Õppeprotsessi planeerimisele aitas kaasa tihe koostöö õpperühma õpetajatega ja minuga tunnis osaleva õpetaja abiga. Tuli ka eelnevalt kokku leppida, millises klassis hakkab õppetöö toimuma.
Tunni planeerimisel pean oluliseks ka kehakeelt. Kuna tund toimus vahetult Eesti Vabariigi aastapäeva eel, oli mulle oluline planeerida ka oma tööriietus selline, mis peegeldas oma sini-must-valge kombinatsiooniga pidupäeva meeleolu. Oluline oli kanda puhastusteenindajana ergonoomilisi turvajalanõusid, mis kujundab õpilastes erialaseid hoiakuid.
Õppemeetodid planeerisin aktiivõppe põhimõttel, mis nõudsid tunnis õpilaste igakülgset osalemist: vestlus, ühine arutelu, demonstratsioon ja rühmatöö. Tundi planeerisin rakenduskavast lähtuva ja õppimist toetava kujundava hindamise. Planeerimise ja õppimise toetamise tegi keeruliseks see, et ma ei tundnud õpilaste võimeid nii hästi kui oleksin soovinud, kuid see ei seganud mind disainimast huvitavaid ülesandeid. Pean mõistlikuks planeerida tundi ülesandeid väikese varuga, et saaksin nende hulgast vajadusel valida. Gagné mudeli järgi võib õpetaja õppeprotsessi planeerida ja seda kasutada paindlikuse põhimõttel, s.t et õpetaja ei pea alati kõiki tunnietappe õppetunni ajal rakendama ning vajadusel võib nende järjekorda muuta.

Olen omandanud õppeprotsessi planeerimisalased teadmised ja oskused Tallinna ülikoolis kursustega: Kutsepedagoogiline eelpraktika, Kutsepedagoogiline praktika I ja Kutsepedagoogiline praktika II ning Tampere Kutseõpetajate kõrgkoolis läbitud kursusel Mitmekultuurilise rühma juhendamine (Monikulttuurisen ryhmän johtaminen)(lisa 1).

Minu tugevused:
  • koostöö tegemine kaasõpetajatega
  • õppetunni kui didaktiliselt loogilise terviku nägemine
  • leidlikuse ja loovuse kasutamine, interpretatsiooni oskus
  • töökogemused puhastusteenindaja-juhendaja erialal.

Minu arenguvajadused:
  • rakenduskava alusel sidusa tunnikava koostamine
  • et tunni eesmärk(id) ja õpiväljundid oleksid loogilised
  • et tunni eesmärgid oleksid saavutatavad õppetunni toimumisaja jooksul.



<<                                                                             >>

2.2. Õpikeskkonna kujundamine


Õpikeskkonna all mõistetakse õppimist kui ökosüsteemi. Õpikeskkonnal on pedagoogiline tuum, mille  koostisosad on õppijad, õpetajad, õpisisu ja ressursid (Ruus, 2015). Õpikeskkonna kujundamisel tegin igakülgset koostööd õpperühma õpetajatega ning tunni õpetaja abiga (lisa 3). Järgisin õpetajaeetika koodeksi juhiste kohaselt õpetaja ja õpilase koostöö põhimõtteid (Eesti Õpetajate Liit, 2005).

Minu eesmärk oli tundides kujundada õpikeskkond, mis oleks õppimist toetav, innustav ning keskendunud eesmärkide saavutamisele. Samuti pidi õpikeskkond tagama ligipääsetavuse kõikidele HEV õppijatele, mistõttu õpikeskkonna kujundamisel pidi olema arvestatud õpilaste erilisusega ja kaasava hariduse ideega (Eesti Haridusministeerium, 2014). Kuigi minu õpperühmas oli mõnel õppijal  liikumisega raskusi, ei takistanud see treppidest kõndimist teise korruse klassi ega takistanud õppetöös osalemist.  Õpikeskkonna tagasin füüsiliselt, vaimselt ja sotsiaalselt turvalise ehk hoolitsesin selle eest, et on tagatud õpirahu. Valgustasin klassi, hoolitsesin, et ei oleks häirivat müra, tuulutasin enne tundi klassiruumi. Pingid paigutasin eelnevalt nii, et erivajadusega õppijatel oleks hea kuuldavus ja nähtavus ning hea tunnis kaasa töötada ja teha koostööd. Väiksemas kuni 10-liikmelises rühmas võivad õpilased istuda ka kõrvuti ja see ei takista üheskoos õppimist. Hoolitsesin selle eest, et kõik õpilased jõuaksid tunni ajaks klassi ja küsisin üle, kas keegi on veel tulemas. Siis sulgesin klassiukse. Hoolitsesin selle eest, et klassis ei viibinud ega siia ei pääsenud kõrvalisi isikuid. Märkasin ja toetasin õppetöös kõiki õpilasi ning andsin tagasisidet.

Kujundasin õpikeskkonna kasutades tehnoloogilisi võimalusi. Õpivarana oli minu poolt loodud slaidiesitlus (lisa 4), mis toetas erivajadusega õppijate õpiväljundite saavutamist ning selle loomisel kasutasin usaldatavaid allikaid. Õpivara oli hügieeniline ja disainitud kaasava hariduse põhimõttel, kus oli arvestatud õppematerjali selgust, teksti suurust ning suuri selgeid pilte ning välditud slaididel üleliigset infot. Püstitatud eesmärgid olid kirjutatud ja selgitatud õpilaste jaoks lihtsalt. Üks oli selge, et soovisin vältida rutiini ja igavust ning tuua õppimisse uudsust ja huvi. Õpikeskkonna soovisin kujundada laheda, et õppija tahaks siia jälle tagasi tulla ning see innustaks teda õppima. Samas oli slaidiesitlust minimaalselt, sest tunni eesmärk oli aktiivne õppimine ning sotsiaalsete oskuste arendamine vestluse, arutelude, klassi ees demonstreerimise näol ning ühiselt meeskonna töös osalemine.

Samuti kaasasin õpilasi igati ise õpikeskkonda kujundama, näiteks liigutasime ühiselt pinke, et saaks järgmise õppeülesande juurde minna ja tunni lõpus jällegi seadsime ühiselt klassiruumi korda. Nii tekitasin õpikeskkonda "meie" tunde.
Kutseõppes peavad õpikeskkonnad olema loodud reaalset töömaailma silmas pidades ning varustatud töömaailmas kasutuses olevate autentsete õpivahenditega. Kuna ka näidistunni ajal toimus õppetöö puhastusteeninduse klassis, siis planeerisin sellesse tundi igakülgse lõimingu töömaailmaga ning käsikäes käis teoreetiline osa praktiliste tegevustega, teisisõnu, kasutasime õppimises igakülgselt õppevahenditena koristusvahendeid. Õppetöös jälgisin tööturvalisust ja töötervishoiu (tööergonoomia) nõudeid. Vastavad teadmised ja oskused olen omandanud puhastusteenindaja-juhendaja kutsekvalifikatsiooniga (lisa 9) ning töömaailmas töötades.

Olen õpetamisstiililt positiivne, innustav, mõistev, sõbralik ja huumorimeelne, luues igati pingevaba õpiõhkkonda. Väärtustan sellist õpetamist ja kehakeelt, sest see suurendab õppijais õpimotivatsiooni, tagab õppimise tulemuslikkuse, kujundab õppimise/kooli positiivset kuvandit ja arendab õppijais õpioskust. Seetõttu oli mulle õpetamisel oluline, et selline õhkkond püsiks kogu tunni vältel ning tund lõppeks rõõmsas ülevas meeleolus.
Olen omandanud õpikeskkonna kujundamisest teadmised Tallinna ülikooli kursustel: Erivajadusega õppija, Õppimine nooruki ja täiskasvanueas, Tänapäevane õppemetoodika kutseõppes ning Täiskasvanu koolituse alused. Lisaks läbisin Tampere Kutseõpetajate kõrgkoolis kursuse Mitmekultuurilise rühma juhendamine (Monikulttuurisen ryhmän johtaminen). Oskused olen omandanud Kutsepedagoogilisel praktikal I Soomes ja Kutsepedagoogilisel praktikal II Eestis (lisa 1).

Minu tugevused:
  • turvalise, soosiva ja toetava õpikeskkonna kujundamine
  • õppijate erilisusega arvestamine
  • puhastusteeninduse erialaste teadmiste ja oskuste rakendamine õppetöös.

Minu arenguvajadused:
  • digitehnoloogiliste võimalustega arvestamine ja nende mitmekesine kasutamine.



<<                                                                        >>

2.3. Õppimise ja õppija arengu toetamine


Õppimise ja õppija arengu toetamine algas minu puhul tundide õpikeskkonna kujundamisega. Lähtusin õpetamises konstruktivistlikust ja õppijakesksest õpetamisest. Õppetunnid ja hindamine oli kavandatud puhastusteenindaja abilise rakenduskava aluseks võttes (lisa 7). Praktikal olles sain õpilastega tasapisi tuttavaks, kuid õpilaste paremaks tundmiseks ei piisanud kaugeltki nädalasest praktikast, samuti nagu ka õpetaja tundmiseks ei piisa õpilastele üksnes nädalast. Selleks, et toetada õppijaid õppimises, läheb vaja olulisemalt pikemat tutvumisperioodi, mis aitab märgata ja toetada õpilases toimuvaid arenguid. Küll aga saab õpetaja kujundada avatud hoiakuga esimesest päevast peale mõnusa õpikeskkonna, kus õpilased julgevad ennast avada, pingevabalt õppida ning läheneda ja õpetajaga vestlust alustada (lisa 3). Selliselt oli mul võimalik õpilastes märgata ka kõige pisemaid muutusi, aga teisalt väga olulisi arenguid, näiteks olid nendeks võtmepädevused nagu suhtlemisoskus, õpipädevus ja ettevõtlikkus. Olgu siinkohal märgitud, et minu näidistunnis osales kaks erinevat õpirühma, kellest ühega olin varasemalt tuttav, teisega sain tuttavaks alles õppetunni jooksul.

Õpetamisel märkasin, toetasin ja tunnustasin kõiki õppijaid ning kogu tunni vältel andsin jooksvalt tagasisidet, et õpilased saaksid teadlikuks oma edasiminekutest. Minu puhul olid need nii sõnaline tagasiside kui positiivne kehakeel. Jooksva tagasiside juures pean oluliseks, et seda antakse koheselt ja mitte viivitusega või kunagi hiljem. Soovisin eelkõige, et läbi minu tagasiside saaksid õpilased ettekujutuse, kuidas neil õppimine läheb, avastaksid oma arenguressursse ja arendaksid enesemääratluspädevust, võrreldes ühtlasi enda õppimist mõttes rühmakaaslastega. Õpilaste õpiväljundite saavutamist hindasin asjakohaseid hindamismeetode kasutades, milleks oli õpilaste õpioskuste demonstreerimine (lisa 2).

Aga tagasisidet ei andnud üksnes mina, vaid lasin ka õpilastel endil ennast läbi arutluse enesehinnata, et kujundada õpilastes enesemääratluspädevust ja proovida neil analüüsida teadmiste hetke seisu. Palusin näiteks hinnata õpilasel enda arenguid, mis on toimunud temas nädala jooksul ja proovida sõnastada, mida õpilane on nädalaga juurde õppinud, mis on läinud hästi, mida võiks veel harjutada. Samuti küsisin õpilastelt tunni lõpus enda õpetamise kohta tagasisidet, et teada saada enda arenguvajadusi ja edaspidi veelgi tõhusamalt õpetajana õppimist toetada.
Õppijate arengut ja õppimist toetasin tunni ajal erinevate ja mitmekesiste õppemeetoditega, sest õpilased on erinevad ning mõnele sobib õppimisena rohkem vestlus ja arutelu, kui teistele jälle praktiline tegevus. Mitmekesine õppetöö on eelduseks ka mitmekesiseks arenguks. Minu ülesanne oli tunni ajal korduvalt innustada ja motiveerida õppima ning lasta õpilastel tunda eduelamust. Tagasiside osas pean aga õppima  planeerima rohkem (paremini) aega nii tunni ajal kui tunni lõpus, et ühine vestlus, arutelu ja mõtete vahetamine toimuks rahulikult ja kiirustamata. 

Olen teadmised ja oskused õppimise ja õppija arengu toetamisest omandanud Tallinna ülikoolis kursustega: Erialapraktika, Õppimine nooruki ja täiskasvanu eas, Kutsepedagoogiline praktika I ja Kutsepedagoogiline praktika II.  Tampere Kutseõpetajate kõrgkoolis läbitud kursustel: Mitmekultuurilise rühma juhendamine (Monikulttuurisen ryhmän johtaminen) ja Aja vaimus hinges õpetaja (Ajan hengessä hengissä opettajana) (lisa 1).


Minu tugevused:
  • avatud hoiak ja koostöö tegemise oskus
  • õppijate erinevuste märkamine
  • mitmekesiste õppemeetodite kasutamine.

Minu arenguvajadused:
  • kujundava hindamise oskuse arendamine.



<<                                                                        >>