.
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO

2.10. Hariduslike erivajadustega (HEV) õppija toetamine õppeprotsessis


Mul on rahvusvahelised kogemused erivajadusega õppijate õppeprotsessi läbiviimisel. Kui nüüd tagasi vaadata nendele kogemustele, siis on üllatav see, et pigem on mind nende juurde viinud juhused, kui oleksin kõike ettenägelikult planeerinud.
Minu esimene kokkupuude HEV õppijatega oli teadlikult kavandatud ja see leidis aset Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses enne veel kui ülikooli sisse astusin. Sellest sai minu proovikivi õpetajaks õppimisel ning praktikakooli minnes oli eesmärk veenduda, kas ma üldse olen sobiv isik kutseõpetajaks saama. Vaatluspraktikal jälgisin puhastusteenindaja abilise õpilaste valmistumist lõpueksamiks ning ühtlasi oli mul võimalus toetada ning tagasisidestada nende praktilist tööd oma tollaste pädevuste piires. "Vaatlus on aktiivsest tähelepanust ja huvist juhitud tajumine meelte abil, et ligemalt tundma õppida vaatlusobjekti, mõnd eset või nähtust" (Käis, 1935, 27). Samuti oli võimalus tutvuda eriala õpetajatega ning kuulda näiteid nende õpetamispraktikatest. See oli uudne ja otsustav elamus, mis jättis sügava jälje ning andis lõpliku tõuke valida kutseõpetaja eriala kasuks. 

Enneolematult huvitava kogemuse ja suure väljakutse osaliseks sain Tampere Kutsehariduskolledžis, kus oli võimalus praktika ajal õpetada nii eriala teooria- kui praktikatunde mitmekultuurilisele õpperühmale. Õpilased, olles erinevast rahvusest, kultuurilise ja religioosse taustaga, varasemate õpikogemustega, soome keele tasemega ja vanusega, moodustasid nii heterogeense õpirühma, kellega mul igasugused varasemad koostöö kogemused puudusid. Näiteks tuli õpetajana arvestada õppetunni ajal toimuva islamiusuliste õpilaste  palvusega ja luua õppeklassi tahaossa sobiv vaba ja rahulik põlvitamise ala. Ühtlasi tuli eelnevalt informeerida toimuvast kaasõpilasi, et see ei tuleks ootamatusena ja õppetund saaks tavapäraselt jätkuda. Praktika ajal saadud kogemus oli hea näide sellest, kui üksmeelselt ja sallivalt võivad erinevast kultuurist ja erineva usundiga õpilased koostööd teha. "Üksikinimese haridussisu, tema vaimse harjutuse ja koolituse aste kujunegu individuaalsete võimete ja kalduvuste kohaselt" (Käis, 1935, 15). Mina õpetajana suunasin erinevate õppijate õppimist ja toetasin igati õpiprotsessi loomulikku sünergiat. Selle praktika kogemus on minu jaoks hindamatu.

Tamperes avanes mulle teinegi võimalus õpetada erinevast rahvusest õpilasi ning nüüd juba Tampere vastuvõtukeskuses. Sihtrühmaks olid seekord Soome turvapaigataotlejad, kellel puudus soome keele pädevus. Suurimaks väljakutseks õpilaste õpetamisel osutus aga see, et meil (viisin tundi läbi kahe kaaslasega) ei olnud õpilaste hariduslikust taustast palju teada ja kogu info saime alles õppeklassis õpilastega tutvudes. Selgus, et meie eesmärk on arendada sihtrühma võtmepädevusi päris algusest, kus ühine keel puudub ja kus pea ainus tõhus viis oli kasutada õpilaste keeleõppe toetamiseks aktiivseid õpimänge ja keeleõpet visualiseerivat joonistamist. Sain kogemuse sihtrühmast, kes olid motiveeritud ja tänulikud ning valmis igakülgseks koostööks, et luua endale Soomes kindel töö- ja haridusalane tulevik. 

Eestis kutsekoolis praktikal olles oli võimalus koostööd teha intellektipuudega õpilastega (lisa 3). Eriala õpetamine erilistele õpilastele on emotsionaalne ja meeldiv protsess, kuna õppetegevusele reageeritakse siiralt ja kogemus näitas, et alati ka innukalt ja positiivselt. Ühtlasi olen ka näinud, et HEV õppijad on motiveeritud ja aktiivseid õppijad tingimusel, kui mina õpetajana pingutan õppetöö atraktiivsuse ja jõukohasuse nimel.
Üks oluline aspekt, mida olen õppinud kõigist nendest kogemustest, on pädevus, et erivajadusega õppijate tunni tempo tuleb seada selline, mis oleks rahulik ja aeglasemapoolne. 
Anna aega atra seada. 
Lisaks on viinud HEV õppijatega koostöö mõttele, et Eesti kutsehariduses on suur (suurenev) vajadus kutseõpetaja-eripedagoogi eriala järele, mistõttu oleks hea eeskuju võtta tänasest Soome näitest ning mõelda ka Tallinna ülikoolis sellekohase õppekava loomisele.

Kokkuvõtteks ei saa ma aga olla nõus demokraatlikus riigis selliste hariduspoliitiliste otsustega, kus õpilasi selekteeritakse talle ainuomaste tunnuste alusel erivajadustega ehk HEV õppijateks. Leian, et hariduse ülesanne on luua võimalused ja toetada erilisust kõigis tema vormides ning minu missioon õpetajana on sellele kaasava hariduse ideid järgides kaasa aidata. Tuginedes oma kogemustele, olen tulnud otsusele, et soovin teha koostööd, toetada ja suunata neid õppijaid, kelle olukord tööturul on ohus, kes on tõrjutud oma erilisuse tõttu või on tekkinud mingil põhjusel õpilase elus ootamatu ebakindel periood.
" ... ühiskond ja üldsus ei tähenda mitte ühetaolisust: iga ühiskond omandab oma kuju, sisu ja vaimu oma liikmete omaduste ja võimete kaudu" (Käis, 1935, 7).

Olen omandanud teadmised ja oskused hariduslike erivajadustega (HEV) õppijate toetamisest õppeprotsessis Tallinna ülikooli kursustel: Erivajadustega õppija, Kutsepedagoogiline praktika I ja Kutsepedagoogiline praktika II. Lisaks olen läbinud  Tampere Kutseõpetajate kõrgkooli täienduskoolituse Mitmekultuurilise rühma juhendamine (Monikulttuurisen ryhmän johtaminen) ja viibinud vabatahtlikul vaatluspraktikal Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses (lisa 1).

Minu tugevused:
  • märgata õppijate arenguvajadusi
  • oskus teha nii õpetajatega kui õpilastega koostööd
  • kogemused mitmekülgse õppeprotsessi läbiviimisel.

Minu arenguvajadused:
  • süvendada teadmisi eripedagoogika osas
  • teha koostööd eripedagoogika eriala inimestega.



<<                                                                            >>