.
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO

1.1. Pedagoogilise tegevuse lähtealused


Kutseõpetaja pädevuste hulka kuulub kutsehariduse õigusaktide tundmine ja nendes orienteerumine. Kutseõpetaja kavandab õppetegevust õppekava ja sellega seonduvaid dokumente aluseks võttes (SA Kutsekoda, 2014). Eelnevast lähtudes tuli ka minul pedagoogilise tegevuse käigus tunda ja toetuda erinevatele kutseharidust reguleerivatele dokumentidele, õpetaja töös olulistele normidele ning inimõigusi kajastavatele õigusaktidele. Pedagoogilisel praktikal lähtusin kutseõppeasutuse seadusest, kus muuhulgas on sätestatud kooli ülesanded, koolipere õigused ja kohustused (Kutseõppeasutuse seadus, 2013) ja kutseharidusstandardist, mis on määrus kutseõppeasutuses toimuva kutseõppe tasemeõppe ühtsetest nõuetest ning kus on määratletud kutseõppe õpiväljundid, kvalifikatsiooniraamistik, õppekava ning õppe ülesanded ja nõuded, õppekava muutmise põhimõtted, varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted ning õppevaldkondade ja -suundade ning õppekavarühmade loetelu (Kutseharidusstandard, 2013). Koolis tutvusin koos praktika juhendajaga värskelt direktori käskkirjaga kinnitatud praktikakooli arengukavaga 2018-2022 ja õppekorralduseeskirjadega. Tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel oli eelnevalt vaja selgeks teha puhastusteenindaja abilise, tase 2 kooli õppekava, tutvuda puhastusteenindaja abilise, tase 2 kutsestandardiga ning tunnikava (lisa 2) koostamisel tuli aluseks võtta  puhastusteenindaja abilise, tase 2 õppekava moodulite rakenduskava (lisa 7).
Üks olulisemaid praktika käigus järgitavaid dokumente oli õpetajaeetika koodeks, mis on eetikanormide kogum õpetajatöös vajalikest hoiakutest, vastutusest ning töökultuurist (Eesti Õpetajate Liit, 2005). Kutseõpetaja lähtub oma töös õpetaja kutse-eetikast (SA Kutsekoda, 2014). Seega tuli praktikal olles teadvustada, et minu isiklik eeskuju on määrava tähtsusega tööriist, mis paneb otsese aluse, mõjutab ning kujundab tänastes kutseõpilastes töömaailmas õnnestumiseks vajalikud tõekspidamised ja väärtushinnangud. Hoiakud on sisemised teadmisseisundid, mis mõjutavad meie valikuid (Krull, 2001).
Kogu praktika ajal ja tunde läbi viies juhindusin ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 26, mis ütleb, et kutseharidus peab olema üldkättesaadav ning ühtviisi ligipääsetav kõigile igaühe võimete kohaselt, see peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele ning edendama maailmas rahu püsimist (Välisministeerium, 2013).
Lisaks järgisin nüüdisaegse õpikäsituse ja kaasava hariduse ideid. Nüüdisaegse õpikäsituse mudeli abil peaksime saavutama avatud ja seoseid loovad hoiakud, ette valmistuma elukestvaks õppeks, sest nii saab pidevalt ja vastavalt vajadusele uuendada dünaamilist teadmiste ja oskuste baasi (Leijen et al., 2017). Toetan mõtet, et nüüdisaegne õpikäsitus on elukestev õppimine ehk nii kaua kui kestab inimese elukaar, nii kaua kestab ka õppimine ning kurioosne on see, et õppimist ei saa keegi peatada, kinni keerata või sellelt rattalt maha hüpata. 
Eesti elukestva õppe strateegia 2020 näeb ette, et kõigile Eesti inimestele k.a kutseõpilastele, on loodud nende vajadustele ning võimetele vastavaid õppimisvõimalused kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Mina teadvustan endale, et kutseõppes koosneb tänane õppimine neljast lahutamatust klotsist: õppija, õpetaja, õpikeskkond ja õppemeetodid. Olen kindlal seisukohal, et nüüdisaegse õpikäsituse järgi on õppija eelkõige inimene. Inimesed ei ole paremad ega kehvemad, tugevamad ega nõrgemad, vaid erinevad. Just erinevatena tuleb õppijaid koolis näha ja aktsepteerida. Nüüdisaegse õpikäsituse järgi on mulle oluline, et õppimine lähtub õppijast, kelle mitmetahuline isiksus on õpiprotsessi käivitav tegur. Praktikal oli oluline märgata, milliste õpilastega on tegu, millised on nende võimed, arenguvajadused, soovid ja unistused.  Mul ei olnud selle ülesandega keeruline hakkama saada, sest kui olen ise avatud ja sõbralik, tulevad rääkijad enamasti ise su juurde. Olen kindel, et praktikal olin õpetaja, kellel oli nii õpilastele kui kutseõpetajatele palju anda ja kelle isiklikke kogemusi töömaailmast oli õpetlik kuulata. Nüüdisaegset õpikäsitust silmas pidades olen eluterve uudishimuga õppija-õpetaja, kes tunneb huvi teda ümbritseva maailma vastu ning kui ei saa aru, siis uurib välja, kui teadmisi napib, siis täiendab, kui on vaja kaasa rääkida, siis võtab sõna, kui on vaja sekkuda, siis lahendab probleemi, kui vajab abi, siis küsib. Koostöö praktika kooli juhendajaga, teiste kutseõpetajatega ja koolitöötajatega on hea näide sellelaadsest koostöisest õppimisest ja võrgustumisest.
Õpetamine saab baseeruda huvil või sundusel – just see esimene vajab palju enam tähelepanu (Pärna, 2016). Ning siinsamas meenutan ka pedagoogi ja kooliuuenduse eestvedajat Johannes Käisi, kes juba esimese Eesti Vabariigi ajal ja ammu enne nüüdisaegset õpikäsitust arendas Eesti hariduses uuenduspedagoogikat. Olles kaasa toonud parimaid praktikaid USAst, Euroopast ja mujalt, ütles ta uuenduspedagoogika kohta järgmist:" ... pedagoogiline huvi uues koolitöös on juhitud õpilaste jõudluste ja saavutiste individuaalsele loomupärasusele ja ehtsusele. Õpilase algatus, leidlikkus, huvi ja iseseisvus on töökorralduse raskuskeskmeks" (Käis, 1935, 6).
Seetõttu kasutan ka mina meelsasti õppemeetode, mis on ajakohased, koostöised, arendavad loovust või teevad nalja. Näiteks tundides seadsin nüüdisaegsest õpikäsitusest tulenevad eesmärgid, millised said kõik praktika jooksul täidetud (joonis 1).




Joonis 1. Praktika tegevustele seatud eesmärgid nüüdisaegse õpikäsituse järgi

Praktikal tunde läbi viies oli rõhuasetus ka lõimitud võtmepädevuste arendamisel, ikka sellistel, mida töömaailm ja ühiskond õppijatelt eeldab nagu õpioskus, julgus, aktiivsus, meeskonnatöö, algatusvõime. 
Õpikeskkonna kujundamisel lähtusin õpilaste erinevatest vajadustest ja erilisuse arvestamisest nii palju kui oli minu võimuses. Õpikeskkonda võib pidada ka omaette ökosüsteemiks (Ruus, 2015), kus kõik osategijad peavad selle elujõulisuse nimel toimima sünergias. Kui üks osategija alt veab, nõrgestab see balanssi kogu ökosüsteemis.

Olles jälginud enda õpetamise stiili, analüüsinud praktika tunnisalvestist (lisa 3) ja lugenud praktika juhendaja tagasisidet (lisa 5), võin hinnata enda õpikäsituse konstruktivistlikuks. Konstruktivistliku lähenemisaluse põhimõtteks on idee, et õppijad omandavad aktiivselt teadmisi ning arendavad ja konstrueerivad arusaamu läbi enda varasemate kogemuste (Vinter, 2017). Õpetajana olin tunde läbi viies entusiastlik, positiivne ja  toetav ning avatud hoiakuga kujundasin õppimist soosiva õpikeskkonna. Mulle oli oluline, et klassis valitseks ühtne meeskonna tunne ja kõik haaratakse tegevusse kaasa. Motiveerisin ning arendasin õppijaid läbi erinevate õppemeetodite lähtudes ühtlasi erinevatest didaktikaprintsiipidest (joonis 2). Kidron (1999) ütleb, et parima tulemuse saame üksikprintsiipidest siis, kui moodustame nendest koostoimiva terviku.




Joonis 2. Minu kasutatud didaktikaprintsiibid Kidroni (1999) järgi

Samas on päris puhast õpetamisstiili keeruline rakendada, kuna pidin tunnid  planeerima vastavalt eesmärkidele ja õpilaskonnale. Intellektipuudega HEV õppijate puhul on oluline õppematerjali selgus ja konkreetsus, õpitut tuleb korrata ja varasema materjali juurde tagasi pöörduda, sest nii saavad asjad selgeks ning samas aitab selline “tuttav ja turvaline” õppimine luua eduelamuse, mis motiveerib parimal viisil uusi teadmisi omandama. Ka mina pöördusin oma näidistunnis tagasi varem õpitu juurde, et veenduda, kas õpilased mäletavad ja oskavad eelnevates tundides omandatud erialast sõnavara. Gage`i ja Berlineri õppeprotsessi mudeli järgi peab õpetaja oskama hinnata õpilaste omandatud teadmiste taset ning vajadusel õpitut kordama või läbima uuesti algusest kogu materjali (Krull, 2001). Samas nendib Saloviitta (2013) otsese õpetamisviisi (suora opetus) kohta, et selline õpetamine on igati tõhus, sest siin annab õpetaja õpilastele kätte selged sihid ja suunab neid siis sihtide poole. Ta märgib ühtlasi, et nii on õpetajal lühikese ajaga võimalik samaaegselt edastada nii uusi teadmisi, tagasisidestada, korrigeerida vigu kui ka motiveerida. Traditsiooniline õpikäsitus toetab kordamist ja rõhutab õppimistegevusi, mis nõuavad õppijate mõistuse distsiplineeritust ja treenitust (Gonzales & Wilkinson, 2014, viidanud Vinter, 2017). Traditsiooniline käsitlus õpetamisel rõhutab kindlate teadmiste ja oskuste õppimist.(Krull, 2001). Siit võib järeldada, et traditsiooniline õpetamine on asjakohane ja HEV õppijate puhul põhjendatud, võimaldades nii parimal moel konkreetseid teadmisi ja oskusi omandada. Niinimetatud oleme- õppinud-motivatsiooni halvavat mõju saab leevendada, kui tuua sisse õpitavasse materjali ootamatusi (Krull, 2001) ning nii kasutasin ka mina oma tunnis näiteid töömaailmast ja edastasin õppematerjali jõuliselt ja entusiastlikult. Lisaks tõin teadlikult õpisituatsiooni sisse vürtsina provotseeriva küsimuse, et nii muuta õpilastel õppimine hetkeks ebamugavaks ja motiveerida koostööle. Tasuks aga oli seejärel tervele rühmale eduelamus. Küll aga tuli mul HEV õppijate puhul ära tunda, mis on kohane ja millal mõõdukas.

Tunni läbiviimisel kasutatava tunnikava koostamise aluseks võtsin praktikakooli puhastusteenindaja abilise, tase 2 õppekava mooduli rakenduskava (lisa 7). Rakenduskava puhul võib positiivseks pidada seda, et see on avalik dokument, mis on kättesaadav kooli kodulehelt kõikidele huvilistele ja ühtlasi abiks tulevastele õppijatele õpingute planeerimisel. Moodulite rakenduskava on õppekava rakendamise ehk õppekaval õppekasvatustöö läbiviimise alusdokument ning selle koostamisel lähtutakse õppekava terviklikkuse põhimõttest. Moodulite rakenduskava vormistatakse õppekava iga mooduli kohta. Konkreetset moodulit käsitleva osa moodulite rakenduskavas koostavad selle rakendamisega seotud õpetajad (Kutseõppeasutuse arendustegevust ja ..., 2013). Puhastusteenindaja abilise, tase 2 mooduli rakenduskava on koostanud puhastusteeninduse kutseõpetajad meeskonnatööna. See on oma sisult selge ja kompaktne ning lihtne kasutada. Ilmselt ka nii õppijatele kui hooldajatele mõistetav. Olen veendunud, et õppekava arendav meeskond on leidnud rakenduskavale võimalikult parima sisu. Selgelt tuleb välja, et koostamisel on aluseks võetud kehtiv kutsestandard.  Mooduli rakenduskava ei ole eesmärk iseenesest, olulisem on, et õppijad selles seatud eesmärgi saavutavad ning kavandatud õpiväljundid omandavad (Kutsehariduse kooliõppekavade ..., 2014). Verbide ja taksonoomia kasutamine õpiväljundites on sobiv. Lisaks soovitaksin sisuliselt sõnastada ja lisada rakenduskavasse paar õppemeetodi hindamiskriteeriumi, sest see teeks õppimise õpilase silmis olulisemaks (tähtsamaks), näiteks kui õpilasel tuleb koostada temaatiline õpimapp ja hinnatakse ergonoomiliste töövõtete demonstreerimist. Nõuetekohaselt on lisatud mooduli lõpus viited õppetöös kasutatavale õppematerjalile, mis aitavad saavutada õpiväljundeid, kuid paraku need ei avane, kuna on vigased. Ühtlasi võiks õppematerjalid  olla mitmekesisemad ja huvitavamad, näiteks õpetajate endi poolt koostatud või netis jagatavad interaktiivsed õpimängud, mida õpilane saaks väljaspool tunde või kodus iseseisvalt harjutada. Praktikal olles panin tähele, et  õpilaste hulgas oli huvilisi, kes kasutasid aktiivselt arvutit ja nutitelefoni. Leian, et õpilaste arengu potentsiaal on suurem, kui seda hetkel õppimises märgati.
Lähemalt vaadates on rakenduskava 3.õpiväljundis sisse lipsanud sisuline segadus. Nimelt on keeruline aru saada, kas õppija õpiväljund on juhendamisel koristusaine kasutamise või eeldoseeritud koristusaine ehk puhastuslahuse kasutamise oskus. Praktika ajal selgus siiski, et tegemist oli teise variandiga. 
Leian, et suur miinus rakenduskavas on, et täna ei õpetata puhastusteenindaja abilisele klienditeenindaja pädevusi. Näiteks, kes on minu tulevane klient, mida minu klient ootab, kuidas ma pean klienti teenindama, milline on teeninduses korrektse suhtluskeele kasutamine, kuidas kliendikohas käituda jne. Eriala arenguga on olulisemaks muutunud inimsuhete- ja klienditeenindusoskused (Leiwo, 2000, viidanud Alt, 2008). Seega leian, et klienditeeninduse pädevus, kui töö tegemist toetav võtmepädevus, peaks rakenduskavas olema kirjeldatud läbivalt.
Samuti hakkas silma, et koristustarvikuid õpetatakse enne kasutama ja puhastama, aga oluline on alustada nende tundmaõppimisest, kasutades selleks erialast sõnavara. Tõsi, pean praktika kogemustele tuginedes möönma, et kuigi erialase sõnavara pädevust ei ole rakenduskavas kirjas, olid selles vallas õpilaste teadmised eeskujulikud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kooli rakenduskava ei ole lõpp-produkt, vaid sealne sisu on ja peabki olema kiirelt kohandatav vastavalt tööturul vajaminevale teadmisele (knowledge).



   <<                                                                           >>