.
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO

1.2. Pedagoogilise tegevuse refleksioon


Käesolevas pedagoogilise tegevuse refleksioonis analüüsin koolipraktikal läbiviidud näidistundi, kasutades lähtematerjalina salvestatud tunnivideot (lisa 3).
Võrreldes planeeritud tunnikava ja tunnivideot, ilmnes, et need on kaks teineteisest oluliselt erinevat materjali. Olen veendunud, et see, kuidas ma täna planeerin tunnikäiku paberil ja kuidas tund praktiliselt teostub, nõuab pikaajalist harjutamist. Õppemeetodite valiku teeb raskeks asjaolu, et õppimine on alati individuaalne ja unikaalne protsess. Seetõttu ei saa klassis toimuvat õppetööd oma detailides lõplikult planeerida ka piisava ettevalmistusaja olemasolul ega täielikult allutada mõnele teoreetilisele mudelile (Krull, 2001). Nii võib järeldada, et vaatamata heale tunnikavale ei ole võimalik saavutada kõike nagu plaanitud.

Minu näidistund algas õppimist toetava, tervisliku ja kaasava õpiõhkkonna kujundamisega. Läksin pool tundi varem klassi, avasin tuulutamiseks aknad, valgustasin klassi, mõtlesin läbi mööbli paigutuse, asetasin pingid –toolid ühte ritta klassi etteotsa. Hoolitsesin, et nähtavus tahvlile ja õpetajale oleks hea. Oli oluline, et õpilased, kellel on kuulmispuue kuuleks õpetajat ning õpilastel, kellel liikumisega raskusi, oleks õppetöö ajal lihtne klassi ette vastama tulla. Nähtavuse parandamiseks tuli isegi suuri lillepotte õpetaja laua eest ära nihutada. Eesmärk oli luua ühtset “meie” tunnet, et keegi ei jääks õppetööst eemale. Õiglane kohtlemine õpetajatöös tähendab erinevuste tunnustamist (Eesti Õpetajate Liit,2005). Lülitasin sisse projektori, sülearvuti, kontrollisin tehnika töökorda ning avasin tunni alguseks valmis slaidiesitluse. Vaatasin paberil üle tunnikavast tehtud märkmed. Kutseõpetaja kasutab oma töös erialaõppes vajalikke õppevahendeid: digivahendid, õppevara, töövahendid, tehnoloogilised vahendid jne  (SA Kutsekoda, 2014).
Kirjutasin tahvlile veel suurelt TERE ! See on "te olete tundi oodatud" märguanne, mis ei jäänud õpilastele märkamatuks ja tekitas mõnes õpilases üllatuslikku elevust. 

Videolt märkasin, et reaalses olukorras hakkas selgelt mängima erinevate persoonide sünergia ja vedama tunnikäiku omasoodu, mistõttu näen enda kui kutseõpetaja arenguvajadusena olla kindlakäelisem ja parem ajajuhtija. Samas ei toeta ma aga ranget ajagraafikust kinnipidamist ja kõigi tunnis plaanitud eesmärkide jõuga läbisurumist, vaid ka siin on minu eesmärk õpetus läbi viia õpilastele sobivas tempos ning sihtrühma õppimist toetavalt. Gagné mudeli puhul ei pea tund kulgema kindlas järjekorras ning tunnis ei pea ka kasutama tingimata kõiki tunnietappe, vaid ikka vastavalt vajadusele ja õppijale, nii samuti nagu õppemeetodide rakendamise edukus ja sobivus sõltub nii õpetaja kui ka klassi eripärast (Krull, 2001).

Minu tund oli üles ehitatud ja planeeritud vastavalt sihtrühmale, kelleks olid intellektipuudega puhastusteenindaja abilise eriala 2.kursusel statsionaarses õppes õppivad kutseõpilased. Tundi olin kavandanud kaks ülesannet, kus mõlemas kasutati aktiivõppemeetodi. Tuleb ka mainida, et HEV õppijatega koostöö on olnud mul üsna vähene, kuid mitte olematu. Küll aga esitas konkreetse tunni andmise juures suurima väljakutse see, et õppegrupi moodustasid kaks erinevat rühma, kellest esimesega olin eelnevatest tundidest tuttav, kuid teise rühma õpilastega ei olnud kordagi kohtunud. Vaatamata sellele, et taoline olukord oli minu praktikas esmakordne ja uudne, ei kahelnud ma hakkamasaamise pärast, vaid ebalesin, kuidas õpilased “tundmatu” õpetajaga õppida soovivad. Eelnevalt olin teadlik ja tuli arvestada ka sellega, et tund toimub paralleelselt kahes keeles, nii vene kui eesti keeles. Kuna HEV õppijate tunde annab tavaliselt kaks õpetajat, siis ka seekord saime õppijate õppimist toetada koos abiõpetajaga, mis lihtsustas minu tunni läbiviimist oluliselt. Videol on ka näha, et tegime nii tunni ajal kui enne tunni algust abiõpetajaga tihedat koostööd, arutades ja paika pannes täpsed tööülesanded. Kutseõpetaja üks pädevusi on toime tulla muutuvas olukorras ja teha koostööd teiste kolleegidega. Etteruttavalt andis tund mulle HEV õppijate õppetöö läbiviimisel hindamatu praktikakogemuse.

Õpetaja isiklik eeskuju kujundab õpilastes erialaseid jm soovitud hoiakuid.
Seega oli ka minu riietus selles tunnis taotluslik ja valitud vabariigi aastapäeva peegeldades Eesti lipu värvides, tunnis kasutasin puhatusteenindaja õpetajana ergonoomilisi turvajalanõusid.  Tundi alustasin rahulikus tempos, veendusin, et kõik on kohal ja sulgesin turvaliselt klassiukse. Lasin kiirustamata igal õpilasel oma koht sisse võtta ja tutvuda naabriga. Loendasin kokku osalejate arvu, küsisin kas on keegi veel tulemas. Siis alustasin tundi meeldiva õhkkonna loomisega ja rääkides hoopis millestki muust kui tunni teemast. Tutvustasin ennast nimepidi ja kirjutasin oma nime tahvlile. Kasutasin sõbralikku stiili ja tegin nalja, tekitades nii pingevaba õhkkonda. Tunni algul teavitasin õpilasi, et tundi filmitakse (õpilastelt oli eelnevates tundides küsitud nõusolekut) ja palusin mänguliselt üles otsida, kuhu kaamera on paigutatud. Rääkisin veel üle, mis otstarbel ja kuidas filmitud materjali kasutatakse. Häälestusime tundi ühise aruteluga, et kõigil oleks hea olla.

Lähtuvalt eelnevast infost sihtgrupi kohta, otsustasin planeerida tunni algusesse lõbusa tutvumiseks mõeldud õppemeetodi. Algul selgitasin õpilastele, milles ülesanne seisneb. See nägi välja nii, et palusin igal õpilasel tulla ja tahvlile kirjutada oma nimi ja nime taha joonistada emotsiooninäo(smile), millise tujuga ta tundi tuli. Antud meetod aitas tutvuda õpilastega ja toetas õpilase võtmepädevusi nagu sotsiaalset, esinemis- ja enesemääratluspädevust. Ühtlasi olid nimed tahvlil mulle tunni jooksul heaks spikriks, sest pean oluliseks õpilase kaasatöötamisel nimetada õpilase nime ja tänada nimepidi ning niimoodi luua tunnis pingevaba õhkkond ja väärtustada õpilast kui võrdset koostööpartnerit. Tahvlile tuleks märkida teema põhiküsimused, märksõnad, isikunimed ja vahetult õppuse ajal tärkavad ideed (Kidron, 1999). Ka siin kasutasin huumorit, öeldes, et võite kirjutada ja joonistada sinna, kus on vähegi valget pinda, aga ärge ainult seinale joonistage, muidu hakkame järgmises tunnis seina pesu õppima.  See õppemeetod viis omajagu aega ja mõned õpilased ei suutnud klassi ees toimuvale keskenduda ning lõõpisid sõbralikult üksteist. Siin oleksin pidanud reageerima õpilase käitumisele, sest ühel õpilasel oli selgelt tähelepanuvajadus. Hiljem tunnis tekkis hea võimalus seda õpilast kõigi kuuldes kiita, kuna olin tema võimeid varasematest tundidest näinud ning see oli asjakohane ja siiras kiitus.

Peale nimede kirjutamist oli ühine arutelu, kus õpilased said rääkida ja hinnata enda arengut, et mis läks see nädal hästi ja mida võiks veel endas arendada. Siin selgus, et eesti- ja venekeelsete õpperühmade positiivne külg on see, et see toetab hästi keelepädevuse saavutamist ning lisaks oli tegemist enesemääratluspädevuse arendamisega. Minu eesmärk oli kaasata arutelusse kõik õppijad ja see õnnestus. Õpetaja puhul on ka oluline oskus hoida ennast tagaplaanile ja mitte tõtata kohe appi või segada vahele kui õpilane arutleb ja kogub mõtteid. Videot hinnates oleks konkreetne arutelu võinud olla ka pisut lühem.

Näidistunni läbiviimisel kasutasin ka slaidiesitlust, kuid seda mõõdukalt ning rõhk oli ikkagi silmsidel, ühisarutelul ja käelisel tegevusel. Sihtrühmaga ehk HEV õppijatega tuli arvestada juba eelmisel päeval õpivara disainides. Minu slaidiesitlus oli koostatud kaasava õppimise põhimõttel, kus info suurte selgete piltidega ning suurte selgete trükitähtedega ning teksti minimaalselt, atraktiivsemaks tegi õppimise slaidi tekstide animeerimine. Esimesel slaidil olid kirjas tunni eesmärgid ja ülesanded. Edaspidi tuleks mul siiski arvesse võtta ja õpilastele tunni eesmärgid selgemalt välja tuua. Teadlik tegevus eeldab selget eesmärgi püstitust (Krull, 2001). Küll aga selgitasin, kuidas tuleb esimest ülesannet lahendada ning miks on oluline koristusvahendite nimesid teada, seostades seda konkreetse näitega töömaailmast. Mul on kujunenud õpetamisstiil, kus loon teadlikult või ka spontaalselt seoseid töömaailmaga. Omades laialdast pagasit erinevatest situatsioonidest tööelus, võimaldavad need mul avardada õppuri teadmisi ning lihtsustada ja julgustada erinevate eelteadmistega õppuri sisenemist töömaailma. Isiklik ehe töökogemus on parim viis kujundada õppijas ka erialaseid hoiakuid. Täpsustasin ja täiendasin ülesande lahendamist naljakate ja põnevate näidetega mujaltki kui tööelust. Tõin näite kummiharjast, millega tavaliselt puhastatakse koristuslappe, kuid sellega saab harjata kodus ka oma lemmikloomi. Vaatamata tunnis kasutatud huumorile ja vabale õhkkonnale jäi õpetamiskeel korrektseks, viisakaks ja lihtsalt arusaadavaks töökeeleks. Korrektne keelekasutus ja käitumine tuleneb otseselt õpetaja eetikast ning on kasvatusliku eesmärgiga, sest õpetaja on oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Teadmiste edasi andmise kõrval leiab tunnis aset ka hoiakute ja arusaamade kujundamine, väärtuste rõhutamine jne (Kidron, 1999).

Sain tunnis eduelamuse osaliseks, sest õpilased töötasid ülesande ajal aktiivselt kaasa, meeleolu oli positiivne, naersid, tegid koostööd ja olid üksteise suhtes sõbralikud. Õpilaste kehakeel rääkis, et õpiõhkkond oli nende jaoks pingevaba. Andsin õpilastele kogu tunni kestel jooksvalt tagasisidet, kiites ja tunnustades ning kasutasin ka heakskiitvalt peanoogutust, mis andis märku õpetaja aktiivsest kuulamisest ja tähelepanust. Ülesandes tõin lihtsamaid matemaatilisi näiteid suuliselt, mida kahjuks salvestuse seiskumise tõttu ei ole videol näha.  Näiteks ühel slaidil oli mul mõõtekann ning selgitasin, et puhastusaine lahustamine on väga täpne ja oluline töö, milleks tuleb kasutada mõõtekannu ning järgida puhastusaine pudelil olevaid kasutusnõudeid.
Tunni ülesannetes kasutasin järgmiste võtmepädevuste arendamist: tehnoloogia, sotsiaalse, keeleoskuse, enesemääratluse, õppimise, kultuuriteadlikkuse ja ettevõtlikkuse pädevust.

Kuna kogu riigis ja koolis tähistati samal ajal Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva, siis pidasin sobivaks sama teema siduda oma näidistunniga. Mõtlesin selleks puhuks välja huvitava, arendava ja mängulise erialase rühmatöö. Sel moel arendasin õpilastes kultuuriteadlikuse, loovuse ja meeskonnatöö pädevust.  Õpetaja peaks tegema kõik, et õpilaste loomevõimed saaks areneda, eelkõige tähendab see selliste õppemeetodite kasutamist, mis loovad parimad eeldused õpilaste aktiivseks ja loominguliseks osavõtuks õppetööst (Krull, 2001). Rühmatöö on võte, mis parajal kohal toob õppetöösse vaheldust ning värskust, aga veelgi rohkem tagab sotsiaalse kasvatuse eesmärkide saavutamist (Käis, 1935). Ülesande eesmärk oli moodustada klassi põrandale sinistest, mustadest ja valgetest koristusvahenditest ca 2 x 3 meetri suurune Eesti lipp ning teha selle taustal ühispilt. Ülesanne õnnestus suurepäraselt ning õpilaste hulgas oli tunda ka teatud võistluslikkust, kuigi otseseid võitjaid välja ei selgitatud. Panin tähele, et õpilastele meeldis tegutseda ning aktiivne õppimine oli emotsionaalselt virgutav. Kahjuks ei jäänud tegevust videole, kuid lipu valmimine lõpus on näha. Samuti jäi ülesandest korrektse kokkuvõtte tegemine aja puudusel tegemata, sest tund hakkas läbi saama. Seevastu teenisid kõik ära ühise aplausi ja kiituse. Kiitke ja tunnustage õppijate saavutusi ja tooge neid esile (Krull, 2001).

Algselt oli õpilaste tagasiside plaanitud läbi viia GoogleFormis koostatud küsitlusega, aga arutades koolipoolse juhendajaga, leidsime paremaks variandiks küsida õpilastelt hoopiski suulist tagasisidet. See moment on näha ka tunnivideo lõpus (lisa 6). Möönan, et õpilastelt tagasiside küsimine ei õnnestunud parimal viisil. Esmalt oleksin pidanud esitama ja sõnastama konkreetsemad küsimused ning teiseks oleks pidanud tunni lõpus selleks rohkem aega planeerima. Leian, et suulise adekvaatse tagasiside jaoks olid õpilaste emotsioonid liialt üleval ning enne oleks pidanud õpilastel andma aega rahuneda. 
Enne kui tunni lõpetamisest teatasin, palusin õpilastel üheskoos lauad ja toolid oma kohtadele tagasi asetada, harjutades nii sotsiaalset kui meeskonnatöö pädevust ja korraarmastust, mis seotud erialaga. Tund lõppes väikese hilinemisega, aga kuna tunnis oli tore, siis jäi see seik õpilastele märkamatuks. Tagasiside küsimine õpilastelt ja tunni õigeaegne lõpetamine on kindlasti need pädevused, mis vajavad suuremat tähelepanu ja arendamist.
Ühtlasi andsid ka õpetajad mulle tagasisidet (lisa 5), mis oli valdavalt positiivne ning see kajastub ka tunnisalvestises. Üldjoontes jäid kaasõpetajad minu praktika sooritamisega ja õpetamisega väga rahule ning ise leian, et tõin õpilaste õppimisse uudsust ja põnevust. 
Tunni lõppedes vaatasin klassi hindava pilguga üle, korrastasin veel mis oli korrastada, lülitasin välja tehnika, võtsin kaasa isiklikud asjad, kustutasin tuled ja lukustasin klassiruumi ukse.
Kokkuvõttes hindan oma näidistunni läbiviimise oskust heaks ning tunni eesmärgid said täidetud. Mulle oli kõige olulisem, et õpilased lahkuksid tunnist rõõmsas ja rahulolevas meeleolus ning nii see ka oli.  
                             . . . . . . .                                 

                                                                                     
Veel neli aastat tagasi ei olnud ma kordagi unistanud, et minust saab kutseõpetaja. Asudes aga õppima töökohapõhisesse õppesse puhastusteenindaja-juhendajaks, tabas mind üllatus. Nimelt kutseõpetajad, kelle tundides viibisin, olid nii innustavad, õpilaste erilisust väärtustavad ja sõbralikud, et ühtäkki valdas mind äratundmisrõõm. Enam ei kahelnud hetkegi ja kinnitasin endale, et tahan ka saada just selliseks õpetajaks! Kolm aastat tagasi ei olnud mul ka mingilgi määral koolis õpetamise kogemusi, puudusid pedagoogilised teadmised, oskused ja hoiakud. 

Täna olengi eelkõige omandanud kutseõpetaja hoiakud, mis on minu jaoks suur muutus, olles rohkem arvestav, mõistev, salliv, toetav, ennastarendav jne. Lisaks on ülikoolis läbitud kursused motiveerinud mind otsima ja looma uusi teadmisi. Teatud mõttes on minust saanud hariduse visionäär, kes märkab kutshariduses laiemalt ja rahvusvaheliselt nii järgimist väärt kui arendust vajavaid aspekte. Näiteks, olles väliseestlane, on minu mõtetes alati paralleelselt nii Soome kui Eesti kutseharidus ning ülikooli õpingud on andnud mulle sedavõrd suure impulsi, et püüan tegeleda jõukohaselt nende mõlema arendusega, lugedes ja tutvudes erinevate allikatega. Kuigi hetkel on idee visioonina paberil, sooviksin kutsehariduse õpinguid muuta lühemaks ja mitmetahulisemaks, teisalt atraktiivsemaks, lähendades oluliselt töömaailma ja kutseharidust.

Kolm aastat ülikooli õpinguid on suunanud mind suurel hulgal erinevate erialaste allikate juurde, mille läbitöötamine ja analüüsimine on arendanud kriitilist mõtlemist ning kujundanud nii omi seisukohti kui vastakaid arvamusi. Olen mõistnud, et õppimine ei lõppe kolme ülikooli aastaga, vaid see on väike tähis elukaarel, millest annab märku seegi, et haridusvaldkonnas on küsimusi pigem juurde tulnud kui vähemaks jäänud.
Olen mõistnud ka, et enda kutseõpetaja pädevusi analüüsida on tegelikult päris keeruline, seda tuleb õppida ja harjutada. Küll aga saab selles osas toetuda teiste õpetajate ja õpilaste tagasisidele. Lisaks praktikate käigus täidetud tagasisidelehtedele pean oluliseks igakülgselt vestelda kõigi koolis töötavate inimestega ning küsida nende arvamust. Ka tagasiside andmine kaasõpetajatele ja õpilastele on suurt harjutamist vajav oskus, kus olen teinud õpiaastatega märkimisväärseid edusamme.

Ülikooliõpingute jooksul olen kohtunud ja õppinud tegema koostööd väga erinevate õpetusala inimestega nii Eestis kui Soomes ning järgida võtnud palju väärt praktikaid. Näiteks Eesti kutsekoolide õpetajate pühendumus ja õppetöö läbiviimise punktuaalsus väärib järgimist ning Soome koolides valitsev õpilaste- õpetajate võrdne partnerlussuhe peaks saama normiks igas kutsekoolis.
Kutseõpetajaks õppimisel olen omandanud hulgaliset pedagoogilisi teadmisi, mille paikapidavust olen saanud praktiseerida koolipraktikatel, enda kutsealal kui ka igapäevasel suhtlemisel erinevate inimestega.
Huvitav on ka märkida, et mulle oli esimesel aastal suur küsimärk, mida teeb kutseõpetaja tervelt nelikümmend viis minutit klassi ees. See tundus tookord pikk aeg. Tänaseks olen saanud vastuse ja tunde läbi viies kogenud, et paaristunnidki jäävad sageli liig lühikeseks, et kõiki plaanitud eesmärke saavutada. Kolme aastaga olen tulnud järeldusele, et koolitunnis olen õpetajana vastutusrikka mitmetahulise õpiprotsessi juhtija, kellel tuleb ettenägelikult arvestada paljusid pedagoogilisi aspekte ja pisinüansse, sest õpetajana suunan ja mõjutan õpilaste tulevikku.

Aastatega olen saanud kogeda, et õppetöö läbiviimine on algajale õpetajale väga keeruline. Nimelt, mida teha sellises olukorras, kui tuleb minna klassi, aga ei ole kordagi õppijaid näinud, kui ei ole teada õppijate võimed ja arenguvajadused. Siin tulevad appi küll teadmised, aga eelkõige pean oluliseks, et oskan teha igakülgset koostööd teiste õpetajatega, kellel on õpperühma õpetamise kogemusi ning tööstaaži õpetamisalal.
Ülikooliaastad on näidanud, et meeskonnatöö ja hea läbisaamine koolikollektiivis teevad koolist pingevaba, teretulnud ja õppimist soosiva õhkkonna, mida tajuvad kõik õpilased ilma, et selleks sõnu vaja oleks. Kahjuks olen näinud praktika käigus eelnevast ka erinevamat ja õppimist takistavat kooliõhustikku, kuhu tuleb õpetajana kiirelt sekkuda. Oluliseks pean Eesti kutsekoolides õpilase ja õpetaja partnerlussuhte arendamist ning ühtse piirideta kollektiivina eesmärkide nimel töötamist. Õpetajana on minu missioon olla eeskujuks oma avatud hoiakuga ja sallivusega kogu kooliperele, et kutsekoolist kujuneks ihaldatud ja populaarne kohtumispaik kõigile õpihimulistele. 

Kutseõpetajana ei saa ma käskida kedagi ennast muutma ja väärtushoiakuid omaks võtma ning veelgi vähem sundida õppima. See oleks minu väärtushinnangute ja õpetaja kutse-eetika vastane. Küll aga jälgin veelgi teadlikumalt, et minu isiklik eeskuju, käitumine, hoiakud ja kõnekeel oleks need väärtused, mida peegeldan õppijatesse, õpetajatesse, hooldajatesse ja kõigisse kaasinimestesse, kujundades nii soosiva õpiõhkkonna. 
Kolme ülikooliaasta jooksul olen võrgustunud erialainimetega. Ühtlasi arvan, et olen kasvanud persooniks, kes peegeldab endast õpetaja professionaalsust ja kelle tööd märgatakse. Nii olen saanud viimasel ajal erialaseid tööpakkumisi ja isegi kutse osalemaks kooli kutsevõistluste hindamiskomisjoni töös.

Kokkuvõtlikult on ülikooliõpingud eesotsas õppejõududega motiveerinud mind õppima ja uurima ning suunanud nii mõnelegi huvitavale enesetäiendamise võimalusele, millest soovin kinni hakata.

     


 <<                                                                      >>